Mereudu ja kõrbeekspress
Olen tukkuma jäänud ja silmi avades ei saa kohe aru, kus ma olen. Tagasihoidliku sisustusega, aga ruumikas ja puhtas hotellitoas vuriseb vaikselt ventilaator. Nurgas virvendaval teleekraanil ülistab keegi mustanahaline vaimulik mulle arusaamatus keeles ning juba jumal-teab-mitmendat tundi Kõigevägevamat ja tema heategusid. Seda sellisel monotoonsel ja uinutaval toonil - pole ime, et tukk peale tuli. Endisaegse, Baieri laualambi valgussõõris müttavad kaks umbes viiesentimeetrist sisalikku, ajades taga nii üksteist kui lambi alla sattuvaid putukaid. Nad on üsna jultunud ega võõrasta mind põrmugi. Alles siis, kui üks neist dramaatilise hüppe tagajärjel kogemata pooltühja tuhatoosi maandub, ajan nad toast välja. Ja siis turgatab muidugi kohe meelde - olen Edela-Aafrikas, Namiibias ja selle Tartu-suuruses pealinnas Windhoekis. Euroopas on sügis, siin varakevad.
Namiibia Vabariik jagab riigipiire Lõuna-Aafrika, Angola, Botswana ja Sambiaga. Pindalalt on tegu ühe kontinendi mastaapseima riigiga - Namibiia on sama suur kui Saksamaa ja Inglismaa kokku ehk kaks korda nii suur kui California. Elanikke on aga alla kahe miljoni. Riigikeeled inglise, afrikaani, saksa ja kohalikud dialektid. Valdavad religioonid kristlus ja traditsioonilised usulahud, rahaühik Namiibia dollar, millega võrdväärselt kehtib ka LAVi rand (kirjutamise ajal on kurss 1 euro - 9,5 Namiibia dollarit). Ilmastik on subtroopiline kõrbekliima. 80 protsenti elanikest on värvilised, 20 protsenti valged. Iseseisvus saavutati suhteliselt hilja, pisut enne Eestit ehk aastal 1990. Tegemist on Aafrika standardite järgi arenenud ja tänapäevase riigiga.
Namiibia suurimaks magnetiks on jalustrabav, unikaalselt mitmekesine floora ja fauna ja teatav ligipääsmatus, mis ei ole andnud võimalust massiturismile. Kuna riigis pole palju tööstust, pole ka õhureostust ega osooniauke - ma pole veel kusagil maailmas suutnud leida nii selget ja puhast tähistaevast. Namiibia kõrb on vanim ja kuivim kogu maailmas ja riigi hüüdnimi muide "Aafrika teemant".
Windhoek ja väljasõidud
Windhoeki lennujaam, kuhu Air Namibia Airbusi tüüpi lennuk mind toimetab, on vist üks väiksemaid rahvusvahelisi lennuvälju, kus mul on tulnud viibida. See-eest aga moodne ja praktiline. Air Namibia kiituseks tuleb tõdeda, et lend on mugav ja teenindus igati eeskujulik. Lennuaeg Londonisse või Frankfurti ligikaudu 10 tundi, pardal mitu söögikäiku, tasuta joogid, tekid-padjad ja audio-videosüsteem. Windhoeki teine, kohalik lennujaam kannab paljutõotavat nime Eros (hmmmm!).
Pealinn Windhoek ei paku saabujale küll suuremat sorti vaatamisväärsusi ega põnevat ööelu, aga on ideaalne hüppelaud väljasõitudeks nii riigi põhjaossa, lõunasse kui Atlandi ookeani rannikualadele. Soovitan siinkohal kõigile reisi marsruut täpselt paika panna ja rohkesti aega varuda, sest vahemaad on määratud. Eriti tasuks üürida auto või džiip. Linnulennult ja leheruumi kokkuhoiu mõttes võiks sihtkohad jagada alljärgnevalt.
Looduse- ja loomastiku- ja safarisõpradele oleks kohustuslik külastada Etosha rahvusparki, mis on üks Aafrika suurimaid. Sebrad, elevandid, lõvid, leopardid. Ööbimisvõimalustest puudu ei tule - valida on mugavatest lodge'idest telkimiseni. Traditsioonilist kultuuri leiab Kaokoveldi piirkonda ja himbade hõimu külastades - suguharu naistel on kombeks oma näod ja kehad mudaga sisse määrida, mis muudab nende ihulõhnad, kuidas ma ütleksin, spetsiifilisek s. Samuti pole nende eluviisid ega toitumine mitte kõige tervislikumad ... sweets, sweets on see, mida turistidelt nõutakse, niisiis varuge kommi ja muud magusat kaasa, kui neid vaatama lähete.
Isegi kõige vanamoodsamat tehnikat kasutades saavad fotograafiahuvilised kordumatuid ülesvõtteid kuulsatest Sossusvlei liivadüünidest. Eriti päikesetõusu ja loojangu ajal pakuvad luited sellist värvidemängu, mis pole korda läinud ühelgi multiplikaatoril, muutudes minutite jooksul erkpunasest oranžiks, mürkkollaseks, bordoo-triibuliseks ... Spordifriigid saavad kõrbeluidetel lumelaudadega liugu lasta, kanuudega sõita, ratsutada, matkata ja ennast igal võimalikul füüsilisel viisil välja elada. Fish River Canyon on aga suuruselt teine kanjon maailmas. Sellega saab tutvust teha väikeste lennukitega pooletunniseid tiire tehes.
Ornitoloogidele on absoluutseks maiuspalaks Walvis Bay rannikuala ja Caprivi provints. Pange tähele teise, tähtsama rahvusgrupi, herero naiste vägevaid kostüüme linnatänavatel. Võiks arvata, et nad on alati teel pulma või ballile. Väga sõnakad ja isekad daamid, need hererolannad.
Mida Namiibiast kojujäänutele kaasa osta? Puunikerdusi, ehteid, maalitud tekstiili, karakullvillast kudumeid, troopikakaabusid...
Walvis Bay ja Swakopmund
Peatun rannikul ühe kaugelt tuttava kodus ja saan osa kohalikust külalislahkusest. Tegemist on kesklassi perega, kes on kauge külalise heaks nõus tegema kõike. Toidetakse, sõidutatakse sind ja näidatakse, nii et lausa piinlik hakkab. Hollandi keele oskajana suhtlen hr ja pr Robinsoniga pooleldi afrikaani (mis on teatavasti hollandi keele ajalooline võsuke), pooleldi inglise keeles ja naerda saab palju, kui teineteise keelevääratusi järele aimame. Külastame muu hulgas suvepealinna Swakopmundi, Saksa koloniaalaegset kuurorti, mis on kena, korralik linnake kondiitripoekeste ja kohvikutega. Söön muu hulgas praevorsti hapukapsa ja kartulisalatiga, tumedat leiba ja joon Hansa-nimelist õlut. Magustoiduks kohupiimakook - nagu kodus. Toit on Namiibias üldse väga maitsev ja odav ning kraanivesigi joodav.
Samal päeval turnin, keel vesti peal, düün number seitsme otsa, mis olla üks kõrgemaid Namiibias, ja ületan seega iseennast ja oma amatööralpinisti võimeid. Varahommikul panen end kirja mereekskursioonile. Lõdisen jäises mereudus Walvis Bay kail ja ootan kaatrit, mis mind ja paari lõuna-aafriklast merele peaks viima. Neljatunnine meresõit on suhteliselt kallis (350 dollarit), aga väärib oma hinda ja sisaldab muu hulgas austreid ja vahuveini pardal. Mul on au isiklikult tuttavaks saada hülgega, kelle nimi olla Bushman ja kes olevat juba soliidses eas, aga peab endiselt lugu värskest kalast, mida talle paariminutiliste intervallidega suhu peab toppima. Pildistame pelikane, kaatrit saadavad delfiinid ja flamingode roosa parv, möödume meresoolamägedest ja liivasse jooksnud laevavrakkidest ning suurest Vene vaalalaevast. Erakordne kogemus. Namiibia on oma mitmepalgelisust järjekordselt tõestanud.
Kõrbeekspress
Mulle on alati meeldinud pikad rongireisid, juba Nõukogude ajast saati! Näed palju, tekitad uusi tuttavaid, rüüpad teeklaasist, lobised saatjaga...
Kui mu võõrustaja Mervin mulle legendaarsest Desert Expressist jutustab, ei tule tal mind kaua veenda. Loen oma säästud kokku ja olen valmis aasta lõpuni ainult makarone sööma, aga seda võimalust kasutamata jätta oleks s ulaselge rumalus. Pealegi on tegemist reisi viimase etapiga ja mu tee viib niikuinii pealinna poole.
Kui ennelõunal Swakopmundi jaama pärale jõuan, näib aeg olevat seiskunud. Perrooni ääres lõõtsutab imposantne lokomotiiv aafrika stiilis sisustatud luksusvagunitega. Rongi manager Jerome tervitab iga reisijat isiklikult, tal on käes valged kindad (!), tutvustab end kui giidi ja ülemkelnerit ja palub kõiki rongi lounge'i briifingule. Reis kestab umbes 18 tundi, sisaldab õhtu- ja hommikusööki, ekskursioone, kokteile ja suupisteid. Mu kupees on mugav voodi, duširuum, õhujahutus, mineraalvesi, seif, ajakirju ja kõike, mida ühel reisijal võib vaja minna.
Kellaviietee ajal koguneb paarikümnepealine reisijate seltskond jälle baari kokteilidele. Riietuskood vaba-elegantne. Olen justkui sattunud Agatha Christie romaanidele rajatud filmi, puuduvad ainult Mrs Marple ja Hercule Poirot. Seltskond on vapustav: paar otse džunglist tulnud inglast, kaks eakat abielupaari Ühendriikidest, Jaapani ülikooliprofessor abikaasaga ja pisut neurootiline, ahelsuitsetajast belglanna inetu tütre ja väimehega.
Enne õhtusööki toimub päikeseloojangu vaatamine ja väike jalutuskäik keset laiuvat kõrbemaastikku. Belglanna naaseb kõrbest, sigaret huulte vahel tolknemas, ja teatab kõigile, et oli näinud musta mambamadu. Ameeriklased muidugi usuvad ja räägivad midagi skorpionitest. Restoranvagunis valitseb sundimatu õhkkond ja vaikne jutumulin. Kahemeetrine, must peakokk serveerib viietärnise dinee, mis on tõesti maitsev. Jaanalinnu carpaccio viigimarjadega, perfektselt valmistatud liha ja marjadeparfee. Ma muudkui ohkan ja ohkan ega taha sellest rongist enam kunagi lahkuda. Vahepeal on keegi mu kupees käinud, voodi üles teinud ja padjal lebab šokolaadipralinee ja kaardike, mis soovib head und.
Rong peatub kesköö paiku ja personal asutab end magama. Kes tahab, võib tähti vaadata. Jerome asetab mulle rongi ette tooli ja klaasi vahuveini ja teatab, et hakkame sõitma kell 4, et äratus on kell 7 ja pärast hommikusööki on plaanis lõvide toitmine Okapuka farmis, mis on viimane peatus enne pealinna jõudmist. Ja seal ma siis istun! Vaatan selget tähistaevast ja naudin seda Agatha Christie filmi teist seeriat ja mõtlen, et ainuke vahe on selles, et minu Namiibia Kõrbeekspressis täna öösel vaevalt kedagi mõrvatakse. Puudub motiiv!
Autori lennupiletikulud kattis Air Namibia esindus Baltimaades.
