Metafüüsika magma pinnapealsuse šlaki all
Aprillis pani Mati Sirkel pärast 14 aastat tööd Kirjanike Liidus maha 9 aastat peetud esimehe ameti ning hakkas taas vabakutseliseks tõlkijaks. Ta on vahendanud eeskätt saksakeelset kirjandust, kuid tõlkinud ka rootsi, hollandi, inglise ja uuskreeka keelest. Ka esimehe ametiaeg oli loominguliselt viljakas, 2002 ilmus tõlkepreemiaga pärjatud Franz Kafka jutustuste mahukas kogumik, 2003 Günter Grassi keeleline imetegu “Kammeljas”. Hiljuti avaldas ta oma olulisemate tõlkeraamatute saatesõnad pealkirja all “Orva- aastad”, mis pakub põneva sissejuhatuse saksakeelse kirjanduse klassikute tundmisse. Raamatu nimi viitab autori ja tema ja tema nonkonformistlikest vaimutöölistest sõprade asendile tollases ühiskonnas, nišile, kus need tekstid sündisid, aga ka selle võrdkujule, tõlkija spartalikule eluasemele 1970.-80. aastatel Müürivahe tänaval restoran “Euroopa” orkestriruumi peal (kaanefotol on “tõlkimisorva” uks, praegu on seal copy-shop “Ja-jaa”). EM>
Autorid, keda sa oma raamatus käsitled: Büchner, Kleist, Kafka, on kõik justkui mingi raskuse vaimu kandjad. Kas saksa klassika ongi niisugune või on see sinu meeldumustest lähtunud valik?
Eks pealkirigi ütleb midagi. Elu ei ole mitte väga lõbus asi oma sügavamas olemuses, elu on midagi… ma ei ütleks sünget, aga … pingelist, pinevat. Need autorid on tõesti minu valik. Nad olid mulle hinge puutuvad, võtsid elu tõsiselt, katsusid temas mõtet leida ja pakkuda ka mingit jõudu ühiskondliku sunduse ja valskuse vastu. Neid tutvustades sain puudutada ka isiklikke probleeme oma orva-ajas. Viimane oli ehk kõige olulisem.
Nii et ka sinu eluvaade on pigem süngemeelne?
Pigem tõsine. Ka hilisemad valitud autorid nagu Grass on lõbususest kaugel. Oma näilisest ülemeelikusest hoolimata isegi Bellman.
Ometi elasid sa restoran “Euroopa” peal aktiivset elu, mis meenutab väga lõbusat noorust.
See polnud enam noorus ega ka mitte lõbus. See oli vaimukaaslaste klubi. Eluruum oli siiski soe, ahju oli paigaldatud nn gaasikahur. Aga kuna gaasimõõturit ei olnud, siis oli soojus ka veel täiesti tasuta. Üks šveitsi literaat käis külas ja kirjutas ajalehte “Die Weltwoche” artikli “Mati juures on alati soe”. Tema jaoks oli see midagi tõeliselt kurioosset.
Minu juurde kogunev seltskond oli solidaarselt mõtlev vennaskond, näilisele boheemlusele vaatamata. Selline klubi sisemise kindlaksjäämise jaoks, kõigile osalejaile, kah omamoodi orva-inimestele, oluline. Sagedamini astusid läbi Ott Arder, Vladislav Korzhets, Juhan Viiding, Mart Kivimäe, Lembit Peterson, Riho Sibul, Leo Lapin, Erkki-Sven Tüür… Aga kui Kuku kinni pandi – ja muid kohti, kus ülejäänud energiat maandada, tollal Tallinnas polnud –, saabus minu poole tihtilugu inimesi. Ma jäin parajasti teele ette. Läbiastujate hulk oli ilmselt tõesti tähelepanuväärne, sest kokkuvõttes elasin ma seal vist 16 aastat. Tagantjärele vaadates tundub, et see pidi oleme vaatamata ühiskondlikule taustale hea aeg, et niisuguse suhtlemise sees õnnestus piisavalt elada ka oma tekstides. Mulle oli tollane seltsielu kosutuseks.
(Raamatu “Orva-aastad” esitlusel meenutas Mati Sirkel elamust, mida oli kogenud tema poole öömajale jäänud Leonhard Lapin. Nimelt maganud Lapin peoväsimust pööningul otse katusepleki all olnud diivanil, keset pööninguaknast sees käivaid linde. Nii ärganudki ta varahommikul metsiku tiivaplagina peale ja ehmatanud: kas nüüd olen tõesti taevas?!)
Kas praegu oleks selline mõttekaaslaste ring veel võimalik?
Ei usu hästi. Kõigil on liiga palju tegemist oma eksistentsi alalhoidmisega. Seda aega, mis tookord meie käsutuses oli, ei leia vist enam kuskilt. Et ära elada, tuleb tõesti tõpra kombel töötada. Pole enam sellist solidaarsustki. Pole vaenlast, kelle vastu seistes teineteisega solidaarne olla. Tollal sai ka oma isiklikud vajakajäämised Moskva kaela ajada. Jääb loota, et Euroopa Liit ei saa selleks kolliks, kellega oma isiklikku toimetulematust põhjendada.
Kuidas mõjus orva-boheemile pikk ja vastutusrikas bürokraadipõlv Kirjanike Liidu juhina. Kas sa oled pärast seda veel see inimene, kes sa enne olid?
Kindlasti pole ma enam see inimene. 14 aastat on nii pikk aeg, et inimene muutub selle ajaga igal juhul, ükskõik mida ta ka ei tee. Need 14 aastat vähendasid oluliselt boheemlaslikkust ja süvendasid vastutustunnet. Ma olen oma saatusele tänulik, et töötasin Kirjanike Liidus just aastatel 1990-2004, see oli aeg, mis andis võimaluse näha surutise all elanud ühiskonna avardumist.
Uue ajastu algul olid Kirjanike Liidus suured vastuolud. Mis pilguga sa praegu vaatad oma heitlustele Runneliga?
Vaadates tagasi tollastele maailmavaatelistele põrkumistele olen ma vaba igasugusest kibestumisest. Mõistan väga hästi neid impulsse, mis Runneli leeri tookord ajendasid. Praegu olen nii kaugel et jagan mõningaid nende kartusi, olgu kirjanduses või kogu kultuurielus.
Ka tookord ei oleks pruukinud see vastuseis minna nii teravaks kui ta läks, aga paraku kohtukaasus Kivisildnik, arvuti võetus ja käsikirjade konfiskeerimine oli hetk, kus vastaspool läks liiale. Siis oli vaja sekkuda. Aga tolleks ajaks oli juba selge, et Kirjanike Liit ei saa olla vaimuordu, vaid kutseühing. Et selle ülesanne on seista hea kõigi kutseliste kirjanike eest, olenemata nende maailmavaatelistest hoiakutest. Kirjanike Liit ei saa sekkuda oma liikmete loomingusse, vaid peab püüdma nende kõigi loominguvõimaluste heaks midagi ära teha. Ja midagi on Kirjanike Liit ses vallas ka suutnud.
1990-ndate algupoolel astus Runnel välja kirjaniku väärikuse eest ja sina oled teinud sedasama viimastel aastatel. Mulle näib, et praegu teie hoiakutes erilist vahet polegi.
Nüüd tagasi vaadates jagan mitmeidki Runneli seisukohti. Kui kirjanik või kunstnik kujundab endast teadlikult skandalisti, narri, pajatsi rolli ühiskondlike võimaluste paletis, siis kahandab ta jõuliselt iseenda tõsiselt võetavust. Mulle on teinud meelehärmi, et me ise saeme seda oksa, mille peal me istume. Ühiskonnas on nii palju erimeelsusi, et kogu ühiskonda esindada ei saa kirjanik kuidagi. Aga mis puutub väärikusse, siis mulle näib, et eriti noorema põlve kirjanikud on ennast liiga kiiresti kohandanud turuühiskonna nõuetele, kus rohkem kui sinu anne maksab esindatus meedias. Meediasse jõuab ka väärikate teostega. Paraku on inimene kärsitu, nõnda ka kirjanik, ja nii üritavad mõned neist tähelepanu leida kirjandusväliste võtetega. Aga see annab värvingut kogu tsunftile.
Ei saa salata, et meie pusklemine Hando Runneliga on teinud läbi teatud paraboolarengu ja ma pean tema kartusi jagama.
Nimetasid Kivisildnikku. Tema värskes köites “Jutustused ja romaanid” on avaldatud kurikuulus “Kirjanike Liidu nimekiri 1981. aasta seisuga”. Meil sinuga oli õnn tollal Kirjanike Liitu mitte kuuluda, aga “Nimekirjas” solvatud inimesi võib ju ka mõista. Ometi astusid sa Kivisildniku kaitseks välja. Aga mis vahet on õigupoolest Kivisildnikul ning Kenderil, kes praegu kirjanikke solvab?
Kahtlemata on neil vahet, iga isiksus ainuline. Aga põhimõtteliselt esindavad nad siiski ühte leeri ja lõpuks loeb ikkagi ajaproovile vastu pidav anne. Ühepäevakakelused ja –staarid unustatakse.
Aksel Tamm igatses mõni aeg tagasi mulle antud intervjuus taga aegu, kus Kirjanike Liit kogunes korra kvartalis ja ütles, kuidas asjad ühiskonnas on. Kas see oleks veel võimalik?
Kirjanike Liit ei saa kogu ühiskonna eest rääkida ning koosneb ise ka nii erinevatest isiksustest, et ühisavalduste taha saaksime kõik liikmed ehk ainult mõnede kurioosumite puhul. Nagu praegu, kus Kaitsepolitsei paneb perekond Kaevatsite kallal toime justiitsmõrva. Sel puhul oleks ehk valmis kogu Kirjanike Liit võimule vastu hakkama, nagu ta oma juhatuse näol on teinud.
Aga muudel juhtudel saab esineda vaid oma vaimukaaslaste rühmituse või iseenda nimel. Ja seda tuleks muidugi teha.
Kirjanike Liit peab seisma kirjaniku töö- ja elutingimuste eest. Õnneks pole meil olnud eriti katseid sõnavabadust piirata. Meenub ainult Schibstedi juhtum, kus PEN-Klubi tegi avalduse seoses kultuurilisa kaotamisega Postimehes. Mäletan, et kohtusin peatoimetaja Marko Mihkelsoni ja väljaandja Mart Kadastikuga, kus mõlemad vandusid, et muutus on vaid kosmeetiline, kultuur ei kahane selles lisas iial alla 8 lehekülje, nagu see seni Kultuuris oli. Tänast Arterit vaadates võib näha, mis sellest lubadusest on saanud.
Hans H. Luik tõlgendas mind kunagi vääralt, nagu hoiaksin ma kirjanikke tagasi ühiskondlikest seisukohavõttudest. Vastupidi, need on väga vajalikud, neid võiks märksa rohkem olla. Aga paraku ei saa neid enamasti teha liidu kui terviku nimel.
Kas eesti kirjaniku positsioon ühiskonnas on seesama, mis kirjaniku positsioon teistes Euroopa ühiskondades? Missugune on meil intellektuaali arvamuse kaal?
Intellektuaalid on surutud või sattunud rolli ja selle aktsepteerinud. Meil on oma Zeus, Hermes, Apollon jt. Krossi, Kaplinski, Õnnepalu, Muti jt. arvamusel on siiski kaalu. Ent mitmedki kirjanikud on ise oma sõnumit ähmastanud, jäädes kinni meediaühiskonna liimipaberile.
Kirjaniku roll endises tähenduses – Viivi Luige sõnadega “kanaarilind kaevanduses” – pole kahtlemata kadunud. Siiski pole intellektuaalid kasutanud kõiki võimalusi kommenteerivalt sekkuda raha- ja võimumängudesse. Samas pole ka piisavalt informatsiooni seisukohavõttudeks, näiteks Eliel Saarise maja müügi asjus.
Toimub kogu ühiskonnale suunatud ajupesu. Peeti küll maha räige ja lausa häbematu Europarlamendi valimiskampaania, aga objektiivset teavet Euroopa Liidu toimimisest laiale publikule jagatud ei ole.
Kes selles süüdi on?
Meie valitsuserakonnad, kes on sellise olukorra tekitanud ja kelle me ise oleme valinud.
Meie oludes on raske tõmmata piiri poliitiku ja intellektuaali vahele. On palju üleminekuvorme.
Tõsi. Aga ma arvan, et kui inimene määratleb end poliitikuna, on ta paratamatult sunnitud kaugenema sõltumatu intellektuaali vabadusest oma arvamust valida ja väljendada. See peaks olema tänaseks küll selgeks saanud. Need, kes läksid 15 aasta eest kirjandusest poliitikasse, on peale ühe erandi sealt vist tänaseks lahkunud ja pöördunud oma liistude juurde. Ja küllap õigesti teinud.
Rein Raud on väitnud et tal on ühena vähestest võimalik olla sõltumatu intellektuaal, sest ta pole seotud siinsete tööandjatega.
Ma küll ei usu, et see, kust sa palka saad, takistab sul intellektuaalina oma arvamust avaldada. Aga kui see peaks nii olema, on kuri karjas.
Kas hakkad esimehe koormast vabanenuna nüüd rohkem avalikult sõna võtma?
Ainult siis, kui mõõt täis saab, ja lollitavat valimiskampaaniat käsitlev lugu “Postimehes” oli just seepärast kirjutatud.
Valimiskampaania oli tõesti eriti mänguline. Kas mujal Euroopas ei tehta nii palju lollusi?
See kampaania polnud mänguline, vaid lausa rullnoklik, valijate vastu mitte vähimatki austust ilmutav. Bumerang tuli lollitajatele valusalt tagasi. Mõõdutunne ja väärikus on Euroopa poliitikas siiski rohkem kodunenud.
Kas eesti ja mõne teise Euroopa riigi kirjaniku olukorras on mingi põhimõtteline vahe?
Ka Euroopas toimivad turumehhanismid ja fookusesse sattumiseks on vaja veel muudki kui annet. Aga kui see mõnes Euroopa suuremas riigis õnnestub, avaneb sulle turg ja tekib ka võimalus vabakutselise literaadina ära elada. Ja saada õiglast tasu. Aga meie oludes ei saa ka kõige menukam kirjanik, näiteks Kivirähk, oma kutsetööst elatuda ja vajab leivatööd lisaks. See on ja jääb niimoodi.
Turu puudumine oli ka meie põhjendus maksusoodustuse taotlemisel kirjanikele ja teistele kultuuriloojatele. See tähendaks kirjandusliku töö tunnustamist riiklikul tasandil. Et kes midagi kirjutab ja seda ka ostetakse, saaks oma töö eest mingitki turupuudulikkuse kompensatsiooni. Mul on väga kahju, et poliitikud ei tahtnud seda mõista ja maksusoodustus jäeti loovisiku seadusest välja. Järgmisest aastast alates peaks loovisik saama elementaarset kriisiabi ja loomestipendiume, aga kultuuriloojaid laiemalt see ei stimuleeri.
Meie põhiseaduse preambula kinnitab, et meie riigi eesmärk on eesti kultuuri säilimine, aga poliitikutele paistab see mõte küll väga võõraks jäänud olevat.
Raamatulaenutuse hüvitis kukkus nüüd küll pisut kurioosselt välja. Meelelahutuskirjanduse tõlkijad ja raamatukujundajad teenisid enam kui tippkirjanikud.
Seda oli küll ette näha, kui aluseks võeti ainult abstraktne autoriõigus. Karjuvat disproportsiooni tuleks õgvendada, kehtestades hüvituse ülempiiri, nagu see on Rootsis või Inglismaal.
Kas eesti kirjanik võiks kirjutada midagi, mis võiks pakkuda maailmas üldist huvi?
Muidugi. Annaks jumal, et niisugune ootamatus meile osaks saaks.
Äkki on selline raamat juba olemas? Raamat mida sa oma välismaa kolleegidele söandaksid soovitada?
Taoline äratundmine peab tulema väljastpoolt ja Jaan Krossile on see teenitult osaks saanud. Suhteliselt hästi on läinud näiteks Jaan Kaplinski kaksikromaanil “Hektor. Silm”, Rootsis leidis raamat päris palju tähelepanu ja loodetavasti tõlkub veel mitmesse keelde. Aga arvestades suure lääne turu totaalset küllastatust on sellele parnassile pääsemine tõeline õnnemäng. “Rehepapi” vastuvõttu suurkeeltes ei kujuta küll ette.
Kas meie meedia toodab rohkem lõbusat labasust kui Euroopas keskmiselt?
Tegelikkus räägib küll pigem selle poolt. Tõsiseltvõetavus on kahanenud alla taluvuse piiri. Valitseb manipuleeriv ja lihtsustav laad. Meie ajakirjandusruum kultuuri käsitlemiseks – jättes kõrvale spetsiifilised kirjandusväljaanded – on liiga väike isegi meie väikese maa jaoks. Sügavutiminekud lihtsalt meediasse ei mahu.
Kas see olukord on objektiivne või saab seda muuta?
Niikaua, kui lähtutakse ainult kasumi tootmise loogikast – ja välismaisele kapitalile kuuluvad päevalehed näivad seda tegevat –, ei näe küll mingit ravimit. Nagu raamatulaenutus näitab, loetakse põhiliselt meelelahutust ja sellele on oluliselt kaasa aidanud ka meie meedia. Kasum tingib valiku. Aga see ei pruugi nii olla. Vaadates näiteks Saksamaad kui mulle tuttavat kultuuriruumi, siis Frankfurter Allgemeine ja Süddeutsche Zeitung nii lonkavat kultuurikajastust ei paku. Seal ilmuv on midagi muud kui meie kasinad veerud.
Need on siiski suunatud eliidile, lihtsad inimesed neid lehti ei loe.
Jah. Või siiski: kes see salapärane lihtne inimene õieti on, kelle nimel meedia maitset kujundab? Eliidi olemasolek sõltub ka selleks tehtavast tööst, sealhulgas meedias. Meie meedia ei pinguta nõudliku lugeja kasvatamisel.
Kas sinu suured tõlkeraamatud, Kafka jutustused ja Grassi “Kammeljas” on leidnud adekvaatse meediakajastuse?
Nad on ära mainitud. Meie meediamaastikul kuuluvad nad ehk küll pigem kurioosumite kilda, nad on nii vägevad mäetipud. Suur üllatus oli küll, kui kiiresti müüdi läbi 1000 eksemplari sellist kallist telliskivi nagu “Kammeljas”. Aga selliseid raamatuid loevad siiski üsna vähesed.
Kuivõrd on võimalik tõlkimisest ära elada?
Kui olla mitte liiga valiv ja lubada endale ka tarbetõlkeid – ma teen ka tõlkeid saksa keelde –, siis tuleb ehk toime. Muidugi pole ma veel 3 kuudki vabakutseline olnud... Igatahes pärast pikki ametnikuaastaid pakub võimalus ise oma elurütmi määrata parajat vaheldust ja väljakutset.
Mida praegu tõlgid?
Tõlgin Sten Nadolnyromaani “Aegluse avastamine”, mis on ilmunud 1983 ja tõlgitud juba enamikesse suurkeeltesse. Autor on võtnud aluseks John Franklini, 19. sajandi inglise polaaruurija eluloo. Ta vahendab inimese psühholoogiat, kes on juba sünnipäraselt nö aeglase meelelaadiga, aga kes sellest hoolimata jõuab suure sotsiaalse tunnustuseni. Autor esitab küsimuse: kumb strateegia on siis õigem, kas moodsa ilma otsatu rabelemine või süvenev aeglus, kas detailipilk või panoraampilk. Mil määral võib üksikasjad kõrvale jätta ja mil määral võib isiksuslik eripära olla vastukaaluks üheülbastuvale maailmale. Läkitus on mujal ilmas väga hästi vastu võetud ja loodan, et see läheb nii ka Eestis. Kaugeltki kõik pole me sündinud moodsa maailma stressi jaoks. Et ka aeglane inimene võib kiirustavas maailmas hinnatud olla, on ehk palsam nii mõnelegi hingele.
Teine raamat, mille tõlke just lõpetasin, on vahest veelgi suuremas vastuolus selle kiirustava ja pealiskaudse maailmaga, kuhu oleme parajasti elama määratud, nimelt Rainer Maria Rilke “Duino eleegiad”. Nende 10 luuleteose kirjutamine võttis Rilkel 10 piinavat aastat, aga lõpptulemus on midagi täiesti ainulaadset nii keeleliselt kui meeleliselt ja seda mitte ainult austria kirjanduses. Nad kuuluvad igavesti juurdleva maailma juurde. Rilkel õnnestus luua oma eraviisiline müütika. Tema viimaste aastate looming (ta suri 1926) on minu meelest juba täiesti tõlkimatu, ta sublimeerus niivõrd (saksa ja prantsuse) keeleks endaks, aga “Duino eleegiad” asuvad veel piiri peal. Olen oma võimist mööda vasteid pakkunud. Kujutlen, et väljaanne peaks olema kakskeelne: kes minu tõlgendusega ei nõustu, sel on võimalik edasi juurelda, mida algupärandis mõeldud on. Loodan, et kes lugemise ette võtab, saab ka vastavalt tasutud ehk väikese vastumürgi praegusele õhustikule.
Mis on järgmised tõlked?
Sügisel peaks ilmuma tänapäeva soomerootsi võrratu luuletaja Claes Anderssoni viimased kuus kogu ühtede kaante vahel. Ettepanekut natuke pusida vanema soomerootsi klassiku Johan Ludvig Runebergi kallal kaalun veel. Tõlkida tuleks valik tema “Lipnik Ståli lugudest”, aga ma pole kindel, kas leian õige haakumise. Kuid palju on võtta nii saksa, austria kui šveitsi uuemast kirjandusest, rohkem veel vanemast, kus meil on tõsised lüngad raamatutest, mis peaks eesti keeles olemas olema. Broch ja Doderer ja hollandlase Huizinga “Keskaja sügis” ja Robert Schneideri “Une veli” ja... Kannan mõttes ka Robert Musili “Omadusteta meest”.
See on vist ka midagi üsna keerulist?
Jah, nii keeruline kui ka mahukas. Musil jõudis elu jooksul välja anda 600 lehekülje ümber, aga on variante ja arendusi, nii et väljaanne, mis minul, on 1600 lehekülge paks. Minu meelest on see üks 20. sajandi kaalukamaid teoseid, esseeromaan, mis käsitleb meil taas kord ununema kippuvaid väärtusi ja dimensioone täppisteadusliku metafüüsika vaimus ja erakordselt keelevägevalt. Meelelahutuse juurdetootmise pärast ei maksa muretseda, see mure on meil jõuliselt murtud.
Rainer Maria Rilke
“DUINO ELEEGIAD”
Katkend kümnendast eleegiast
;
Et ma ükskord, kui otsas see arusaam ränk on,
laulaks hõisku ja kuulsust pärijäävaile ingleile.
Et klaari löögiga südamehaamreist mul
ühtki ei mannestaks kahtlevad, pehmed või
katkevad keeled. Et voogav mu pale annaks
juurde mul’ sära; et õilmitseks silmapaistmatu
nutt. Oo kui kalleiks siis, ööd, saate mulle,
meelehärmsed. Et mu põlvitus sügavam, lohutud õed,
oleks te ees, teie vallapäästetud juusteisse
ma vallapääsnumalt pääseks. Meie, valude raiskajad.
Kuis me näeme neid ette ja kurba neil kestvust,
kas ei lõpe nad ehk. Nemad ent on ju me
talvepidune huumus, igihali meil tumedam,
üks aegu sala-aastal –, mitte ükspäinis
aeg –, on koht, asustus, laager, maapind, elupaik.
Oh häda, kui võõrad on tänavad kannatuslinnas,
kus võltsis, ülekisast teht’ vaikuses
praalib kõvasti leotis, mis valatud tühjuse
tiiglist: kullatud kära, lõhki partsatav monument.
Oh kui jäljetult ingel astuks puruks neil lohutusturu,
mida piiramas kirik, neil valmispeast ostetud:
puhas ja kinni ja pettund kui postkontor pühapäe’.
Eemal ent krussis ju ikka laadamelul on servad.
Priiuse kiiged! Õhina sukelduv silmalumm!
Ja lasketiir, kenastet õnne kus kujumärklauad,
kus siplemas sihist ja plekiselt täratab,
kui tabab kord osavam. Aplausist eks pausi
taarub ta edasi; sest iga himu jaoks mõeldud
putkad reklaamivad, taovad plärinal trummi. Täisealisil’
aga veel eraldi näha, kuidas raha teeb sugu, anatoomselt,
mitte vaid lõbu jaoks: suguelundid rahal,
kõik, kogu asi, see toiming –, see annab õppust, teeb
viljakaks...........
..... Oh, aga kohe seal kaugemal,
taga viimase plangu, mil “Surmastprii” sildiga plakatid,
selle kibeda õlu, mis joojaile tundub nii magus,
kui sinna kõrvale meelelahutust ikka nad mäluvad...,
kohe taga seal plangu, kohe seal taga on see tõeline.
Lapsed mängivad, armunud hoiavad teineteist, – eemal,
tõsiselt, kiduras rohus, ja loom täidab looduse käsku.
/- - -/
Rainer Maria Rilkelt kümme vaevarikast kirjutamisaastat nõudnud ja 1923. a. ilmunud kümme “Duino eleegiat” kuuluvad saksa kirjanduse Pühade Raamatute hulka. Kõigi kümne tõlgendamisele on pühendet mahult korraliku raamatukogu jagu kirjandust, mis aina kasvab. “Eleegiad” on inimese eksistentsiaalse situatsiooni, tema üürikese olemasolu ohtude, vigade ja võimaluste tunderõhuline analüüs, millel on tavatult suur üldistusaste. Asistuva ajastu saabudes suutis Rilke oma luules anda aimu metafüüsika magma pulbitsemisest tänapäeva pinnapealsuse šlaki all, luua ühemehetööna uuesti ja veenvalt müütilisuse mõõtme. Vt. ka “Looming” 5/2004.
M. S.
