Michael Pärt – suure muusika taustajõud
Michael Pärdi (30) kodu, pere ja isikliku väikse kompanii Michael Paert Músík kontor asuvad Islandil Reykjavíkis. Tänavu talvel peatub ta mõnda aega Eestis. Ta on abiks oma vanematele, Arvole ja Norale, arhiivi korrastamisel ja sättimisel.
Michael sündis Tallinnas
ja emigreerus 70. aastate lõpul koos perega Austriasse. Sealt kolisid
nad Saksamaale. Kui oli aeg kõrghariduse noolimiseks, pakkis Michael
end seitsmeks aastaks Inglismaale - Kingstoni ülikooli,
spetsialiseerudes filmi- ja televisioonimuusika alale - ning omandas
etteantud tarkusi nii muusika teoreetilise kui ka praktilise ja
tehnilise poole pealt.
"Paljude häda on selles," ütleb Michael, "et
nad teavad küll kõike muusika tehnilise ja produktsiooni poole pealt,
kuid ei tea midagi muusikast endast. Ma õppisin kombinatsioonis kõike -
muusikakirjutamist, kogu elektroonilist poolt, kuni filmibisnise
tagatubades toimuvate iseärasusteni välja."
Tema tööotsad nii filmi- kui plaadimuusika taustajõuna on viinud teda maailma eri paikadesse. Riigist riiki.
Kõige prominentsem töö Michaeli kodumaja lähedal oli Islandi superstaari Björki möödunudaastase albumi "Volta" juures - Michael osales selle plaadi produktsioonis, salvestamises ja muusika kirjutamise abijõuna.
Samuti oli noor Pärt abiks maailma praeguse hetke kõige hinnatumale rock-bändile Arcade Fire. Sellel üllal Kanada indie-ansamblil aitas ta salvestada orkestratsioone taevani kiidetud viimasele albumile "Neon Bible" (Areeni "Aasta albumite" 2007 heliplaat number kolm). Michael produtseeris ja assisteeris Budapesti Filmiorkestri koostööd Arcade Firega.
Läinud aasta lõpus linastus Ameerika kinodes viiekordse Oscari-võitja Francis Ford Coppola uus linateos "Youth Without Youth", peaosas Tim Roth, ning selle filmi tiitritest leiab samuti nime Michael Pärt. Ta oli selle filmi juures music editor (vt kõrvallugu).
Michael Pärt alles alustab oma töid ja tegemisi ning juba on ta aidanud suurepäraseks teha väga suurepäraseid teoseid.
Miks sa otsustasid muusikat õppida?
Ma
valetaksin, kui ütleksin, et mind ei jäetud juba väga varases nooruses
muusika hoole alla. Eks paljuski oli just see põhjuseks. See on
loomulik areng, kui su ümber on nii palju helisid. Ning üleüldse mitte
sellepärast, et ma tahtnuksin olla nagu mu vanemad, nagu mu isa.
Pidev muusika kuulmine oli, ma arvan, see katalüsaator.
Mis muusika, millised helid su kodus lapsepõlves kõlasid?
Ma
ei mäleta täpselt, kas see oli nädalavahetuseti või koolipäevadel, aga
mul on meeles, et ärkasin väga sagedasti selle peale, et isa mängis
klaverit. Tema töötegemise kuulmisest kujunes miski, mis andis mulle
väga rahustava heaolutunde ja hingerahu.
Ma ei soovi isa eest rääkida, aga tean, et tal kulgeb töö kõige paremini, kui kodus on paras hullumaja. Hea küll, mitte täielik hullumaja, vaid siis, kui kodu elab. Kui toimub midagi, askeldatakse, kui lapsed jooksevad ringi - siis on kodu tema jaoks perfektne töökoht. Vähemalt minu meelest.
Meie majas kõlas palju muusikat. Oma panuse panin sellesse vahel raadiot kuulates, kuid sealt kuuldut ei saa ma kuidagi mõju avaldanuks pidada. Mängisin ka klassikalist klaverit. Ja trumme, mis seisid garaažis.
Kas sa ise ei kippunud plaadipoodi plaate ostma?
Ei.
Tõtt-öelda ei ole ma olnud olukorras, et olen vaimustunud mõnest kindl
ast plaadist mõnelt kindlalt artistilt. Osalt vahest sellepärast, et
meil oli kodus plaate küllalt. Ma ei janunenud uute plaatide järele.
Isu võib tekkida, kui sul on millestki puudu. Mul piisas alumisele
korrusele minemisest ja mõne CD välja otsimisest.
Nii ei saanud minust sellist otsivat inimest, keda tõukab tagant soov leida midagi huvitavat. See on nii halb kui hea. Nii hindad sa rohkem juba olemasolevat, mõistagi võid samas ilma jääda asjadest, mis kusagil avastamist ootavad.
Seoses sellega ei kogenud sa noorena ka põlvkondade konflikti muusikamaitse asjus?
Eks
ma kuulasin küllaldaselt mis tahes muusikat, mis parajasti raadiost
tuli - Saksamaal, ütleme 90ndatel. See muusika mängis siis minu
katusealuses. Kuid see oli rohkem midagi käepärast, mitte kirg.
Mulle küll meeldis klaverit mängida aga aeg-ajalt juhtus perioode, kus ma ei sallinud klaverimängimist. Samamoodi oli mul üksvahe aeg, kui vihkasin Mozartit. Ei tahtnud tema muusikaga üldse tegemist teha. Et Mozart meeldima hakkaks, see võtab aega. Aga nüüd ma armastan tema muusikat - need tempod, rütmid... briljantne. 15aastasena ei hoolinud temast, pigem istus mulle Chopin. Aga eks lemmikud muutuvad.
Kuidas tekkisid sul sidemed filmitööstusega?
Vastasin
töökuulutusele ülikooli stendil. Otsiti stuudioassistenti, mis tähendas
esialgu tee keetmist ja koristamist. Aga selgus, et töötasin koos
inimestega, kes olid usaldavad, kellele meeldis töötajatele suuremat
vastutust anda, ning see mõikas minu peal väga hästi.
Tegutsesin
väga innukalt ja rõõmuga ning peagi usaldati mulle märksa olulisemaid
töid. Nii olin varsti seal stuudios albumite salvestamise juures,
assisteerisin kõikvõimalikes tööprotsesides, tehnilistes üksikasjades,
tegin ettevalmistusi lindistamiseks. Reipalt sukeldusin aina rohkem
töösse. Perekonda mul siis veel ei olnud ja sain pidevalt stuudios
passida. Ülikooliaegsed toakaaslased ei pruukinud mind kolm kuud näha,
kui mõni tõsine projekt käsil oli.
Töötasin filmihelilooja Richard Harvey (tööde hulgas "Death of a President", "Da Vinci Code" - Aut.) juures ja teatud mõttes töötan tema juures vabakutselisena siiani. Ülikool on tore, aga õige kool hakkab pihta tööd tehes.
Ja siis sattusid kuidagi Francis Ford Coppola käe alla?
Aastal
2001 komponeeris Richard Harvey muusikat filmile "The Legend of
Suriyothai" ning selle filmi režissöör oli Tai prints Chatrichalerm
Yukol, tema omakorda oli Francis Ford Coppola sõber, koolivend.
Filmi helindati Napas, kus Coppolal on oma stuudiod, ning ta aitas hea meelega oma kuninglikku Tai sõpra. Seal oli esimene kontakt Coppolaga. Hiljem helindasime seal filmi rahvusvahelist versiooni ja see toimus juba koos Coppola inimestega. Ma jäin neile meelde. Ja täpselt aasta tagasi võtsid nad minuga ühendust, rääkisid Coppola uuest filmist "Youth Without Youth" ja et nad mõtlesid minu peale. Kutsusid kolmeks nädalaks tööle. Lõpuks töötasin selle projektiga kolm kuud. Kusjuures võrdlemisi pingelisel ajal - olin just lõpetanud pika koostöö Björkiga ja mu noorem laps oli vaid kuu aega vana.
Coppola film jõudis detsembris Ühendriikides kinodesse, kuidas sellel läinud on?
See
on tema tagasitulek filmi juurde pärast kümmet aastat ja loomingulises
plaanis on ta jõudnud sinna, et tegeleb asjadega, mida tahab päriselt
teha. Film on väike projekt, ilma suurte finantseerijateta, et tal
käed vabad oleksid, ning on väga selgelt tehtud mittekommertsiaalse
vormeli järgi. See film on tema väike aare, ilus pisike lugu.
Ma olen pisut lugenud ja paistab, et kriitikutele meeldib seda vihata. Ma ei pööraks kriitikutele tähelepanu ja kaitsen filmi rõõmuga.
Kuidas Francis Ford Coppola inimese ja bossina on?
Suurepärane.
Koostöö oli nauding. Kahjuks ei võtnud ma filmivõtetest osa, kuid
kohtusime tema American Zoetrope'i stuudiotes. Nägin, kuidas ta mängis
baaris kontrabassi, möllas restorani köögis ja küpsetas kogu
filmitiimile pitsasid. Lõbus inimene, rahulik ja pehme. Inspireeriv
karakter. Eks ta ole vajadusel ka karm, muidu ei oleks ta seal, kus ta
on. Ja ta oskab väga edukalt inimesed sedasi tööle panna, et kõik
annavad endast rohkem, kui nad lepingute järgi tingimata tegema peavad.
Kuidas ansambel Arcade Fire sind üles leidis?
Arcade
Firel ja Björkil on lepingud ühe ja sama mänedžment-firmaga Londonis.
Arcade Fire mänedžer otsis Ida-Euroopas salvestamise võimalusi, jõudis
kuidagi minuni ja avastas, et olen ka juba Björkiga seotud olnud. Ja
nii nad nende soovitusel helistasid mulle ja küsisid, et kas tunnen
mõnd Ida-Euroopa orkestrit. Ja juhtumisi ma teadsin - Budapesti
Filmiorkestrit. See on kooslus Budapesti parimatest orkestritest -
kuskilt viiulid, kuskilt puhkpillid.
Töö Arcade Firega oli lühike, kolm-neli päeva Budapestis. Seadsin neile salvestamiseks orkestri valmis, korraldasin noodilehed ning hiljem lõikasin muusika bändi hotellitoas kokku. Mul läks see kiiresti. Kogu orkestri salvestamise sessioon oli mul ju peas - olin kolm päeva orkestri salvestamist jälginud, märkmeid teinud.
Albumi põhiosa salvestasid nad kirikus, eks? Kas neil Budapestis polnud spetsiaalset õhkkonda vaja?
Jah,
kogu oma esimese albumi "Funeral" edust teenitud tulu paigutasid nad
järgmise plaadi tegemisse. Ostsid ühe vana kiriku, remontisid selle
ära, ehitasid sinna stuudio, viisid sinna ühe vana klaveri ja muid
kauneid pille. Budapesti asjus olid esialgu üsna murelikud. Sellises
mahus suure orkestriga töötada oli nende jaoks midagi uut. Ja olin
meeldivalt üllatunud, kui teadlikud ja huvitatud olid nad orkestri
saundidest. Kiirematest, tugevamatest, meelelisematest.
Ja neil olid selles asjas selged seisukohad. Tavaliselt ei ole kellelgi, kes pole varem 60 inimese ees puldis seisnud, nii kindlaid arvamusi. Neil oli, ja väga hea, et oli. Liiga palju seisukohta ei tohiks muidugi olla. (Naerab)
Kuidas sulle tulemus - album "Neon Bible" - meeldib?
Töötab
väga hästi. Ma ise töötan muusika produktsiooni juures ning ma hindan
väga kõrgelt seda, millised helid nad on plaadile saanud. Saundide
kvaliteet, see töömaht, mis nende saamiseks on kulunud. Ainuüksi need
saundid on tõeline nauding. Rääkimata Arcade Fire suurepärasest
muusikast.
Seda muusikat ei ole raske kuulata, samuti on nende sõnad tähendusega, mitte lihtsalt prügi.
Tegemist
on lausa klassikaliselt haritud inimestega. Nad õppisid ülikoolis kes
kirjandust, kes ajalugu, kes muud teadust, ja siis said neist järsku
rock-staarid. Selline kombinatsioon on harukordne. Ma ei nimetaks neid
nohikuteks, kuid rock-staarlikud rock-staarid nad ei ole. Mis sellest,
et nad on äärmiselt cool'id.
Kas Win Butler on siis Arcade Fire diktaator?
Tead
ju küll, mis ab
ielude kohta öeldakse. Et päris õige boss on ikkagi just naine.
(Naerab) Ma nüüd ei tea, kas see sõnakõlks kehtib täiel määral ka Wini
ja Regine'i (Win Butler ja Regine Chassagne on ansambli Arcade Fire
asutajad - aut.) kohta, kuid nende koostöö laabub suurepäraselt. On
momente, kus neil on erinevad arvamused, ja ma ei ütle, kes need
vaidlused võitis, sest küsimus pole võitmises. Asi on loomingulisest
protsessist läbi närimises. Nad on mõlemad väga aktiivsed ja äärmiselt
loovad.
Kuidas sa Björkiga koostööni jõudsid?
See
võis olla aastal 1998, kui Björk võttis ühendust mu isaga ning palus
tal osaleda ühes heliloojatest rääkivas telesaates. Tegu oli Briti
Channel 4 kanalil jooksnud sarjaga "Dazed and Confused"
nüüdisheliloojatest, kus Björk intervjueeris heliloojaid ja Arvo oli
siis üks intervjueeritavaid. Mina olin asja juures, et aidata isa
tõlkimisel. See oli meie esimene kohtumine.
Aga koostööni jõudsime alles seejärel, kui olin Islandile kolinud. Björki helimees otsis mind üles, et ma aitaksin teda mõnes asjas, ning naljakal kombel - kuigi Björk teadis mind - leidis tema heliassistent mind minu veebilehekülje kaudu. Väga meeldiv taaskohtumine oli, eriti veel, kui selgus, et ma elan Björki "kõrvalmajas", minutise autosõidu kaugusel.
Milline oli sinu töö tema albumi "Volta" juures?
See oli märksa pikaajalisem protsess - umbkaudu poolteist aastat. Aitasin teda algusest peale, kui ta alustas lugude kirjutamisega. Seadsin kirjutamiseks arvutid ja kõikvõimalikud vahendid valmis, hoolitsesin, et kõik oleks paigas, et kõik sujuks.
Björkil on suvemaja Þingvelliris, kohas, kus asus maailma vanim parlament. See on veel ka koht, kus Euroopa ja Ameerika mandrite platood üksteisest eemale rebenevad, maapind on pragusid täis. Seal käisime plaadi valmimise algstaadiumis. Oli talv ja siis on seal eriti kaunis, kogu aeg pime. Tema kirjutas lugusid ja mina olin iga hetk valmis abistama, kui tal tarvis. Aeg-ajalt saatis ta mind välja, kui ei soovinud, et ma juures viibiksin. Kui ta näiteks oma häälega eksperimenteeris, siis nõudis ta täielikku privaatsust.
Oli ka keerulisi probleeme. Näiteks veetsime poolteist kuud Vahemere ääres. Ta oli ostnud suure jahi ning mul tuli sinna väike stuudio üles ehitada. Ruumi oli vähe ja nii ta seal laulis ja me lindistasime paadis kuu aega.
Nii et tal oli laulmiseks tarvis saada pimedast ka päiksepaistelisemasse paika?
Õige koht, õige meeleoluga koht on alati oluline. Aga ma ei tea, kas see oli just päikese või valguse pärast. Äkki puhtalt seetõttu, et ta oli selle paadi just ostnud. Ta on muidu väga islandlik inimene. Igal juhul oli see põnev - harilikult ju niimoodi muusikat ei salvestada, jahil, Tuneesia rannikul Vahemere ääres.
Kui suure hulga "Volta" lugudega sa töötasid?
Kahe
kolmandikuga. Ta töötas ka mitmete teiste produtsentidega. Näiteks
Timbalandiga. Ja Timbalandil on juba täiesti oma produktsiooniarmee.
Terve vabrikutäis inimesi. Seal on kümneid ruume, kus igaühes
tegeletakse eri lõiguga. Björk ja Timbaland astuvad ühest uksest sisse
ja annavad käsu: "Sina tee seda!", siis järgmisse: "Sina tee toda!",
siis kümnendasse ruumi: "Aga sina tee seda!", siis tagasi esimesse:
"Ahah, aga proovi nüüd niiviisi!" See on uskumatu. Meeletult
programmeerijaid, heliinsenere, saundide tehnikuid... Ja lõpuks
pannakse eri ruumides valminud lõigud ühes toas kokku.
Mitmed lood, mis me Björkiga tegime, ei jõudnud plaadile. Palju oli ka sellist, mida päris lugudeks ei saa pidada - niisama katsetused hommikul kella viie ajal. Aga just salvestussessiooni algusest on laokil lugusid, mida paljud kadestaksid. Ehk jõuavad need singlite B-pooltele.
Kas Björkil on muusika loomise puhul mingeid erilisi rutiine, liigutusi või nõudeid, ilma milleta ta ei saa?
Björk
tegutseb väga erinevalt üksi olles ja koos teiste inimestega töötades.
Mulle endale meeldib ette kujutada, et kui ta minuga töötas, tundis ta
end nii vabalt, justkui oleks olnud üksi. Ma proovisin olla nähtamatu.
Kui ta töötab teiste inimestega, on lausa tunda tema alalhoidlikkust,
kuidas ta on endasse tõmbunud.
Näiteks kui me salvestasime koos Antony Hegartyga ansamblist Antony and the Johnsons. Nad kohtusid enne lindistust esimest korda, ja mina sõidutasin - Björk ise autot ei juhi - neid Þingvelliri suvemajja. Juba sõidu ajal oli tunda, kui närviline, rahutu ja ärevil oli Björk. Muretses, et mida me tegema hakkame, sest lindistama mindi puhtalt lehelt. Midagi kindlat polnud planeeritud. Nad mõtlesid alles kohapeal kõik välja ning paari-kolme võttega said vokaalid sisse lauldud. Kuid seejärel jäid mikrofonid tööle ja nad (sosistab) laulsid ja laulsid, õppisid üksteise hääli tundma, mängisid oma häältega... see oli justkui esimene kohting... õues oli kottpime, silmapiiril vilkusid tuled, järvele suvemaja ees peegeldus natuke valgust... Björk muutub lauldes veel nii hingestatuks, ta elab sellesse nii sisse, kogu kehaga... ja aeg-ajalt tundus, et neil on piinlik. (Jälle häält tõstes) Ära mõista mind valesti, nad on tõelised professionaalid, aga laulmine - see on justkui alasti olemine. Mäletan, et istusin seda vaadates ja mõtlesin: "See on Päev, jäta see meelde."
Kas sa saad üldse kuulata muusikat, ilma et näeksid ja kuuleksid kogu tehnilist tööd selle taga?
Oli
aeg, kus ma sundisin ennast kõike - nähtud ja kuuldut - analüütiliselt
jälgima. Vaatasin filmi ja keskendusin helide kuulamisele ning
stseenide rütmidele, filmi ja helide tempole. Terve kooliaja sundisin
ennast selleks. Nüüd teen täpselt vastupidi, lülitan end detailide
jälgimisest välja. Proovin lihtsalt nautida.
Kas sa oled ise ka muusikat kirjutanud?
Olen.
Ülikoolis sai kirjutatud muusikat mõningatele dokumentaalidele ja
lühifilmidele, nii et ma tunnen asja. Aga mul on tunne, et ma ei ole
sündinud heliloojaks. Ma mõistan muidugi seda ootusärevat sosistamist,
et "kas ta kirjutab, kas ta kirjutab!?!", aga kuidas nüüd öelda...
Inimene teeb seda, mis talle meeldib, mida ta oskab, tegeleb sellega,
mis pakub talle väljakutseid, ning praegusel hetkel on mu väljakutsed
mujal, mitte muusika kirjutamises.
Aga kui sa siiski asuksid kirjutama - mis laadis, millises žanris võiks sinu muusika olla?
Ma
ei oska ühtki heliloojat, kelle loominguga võiks see sarnane või
lähedane olla, võrdluseks tuua. Kuid kindlasti ei oleks minu muusika
ülemäära hoogne, liiga jõuline, liiga paukuv. Samal ajal ei oleks ta ka
klassikaline, samuti mitte modernne. Isegi kui keegi mulle midagi ette
mängiks ja päriks, kas midagi sellist, ei oskaks ma öelda.
Üleüldse on m u sihid lühikesed. Lähitulevikus. Ma ei planeeri kaugele. Kõik tahavad olla kuskil seal, aga mitte siin ja praegu - see on terve inimkonnaga sedasi. Aga mulle meeldib siin. Siin on tore. Ma ei soovi kaugele või mujale vaadata, sest siis võib praguneda juba käesolev. Samm-sammult. Eks paistab, mis tulevik toob.
Aga mis sul on lähitulevikus plaanis?
Kõik
minu projektid on olnud sellist laadi, et nad tulevad väikese
etteteatamisega ja juhuslikult. Ühel hetkel öeldakse, et sõida palun
järgmise lennukiga Taisse, ja sa lähed. Coppola filmitööst teatati vaid
kolm nädalat ette. Need asjad käivad kiiresti.
Pealegi ei soovi ma end millegagi siduda. Mu päevik ei ole töid ja tegemisi ette täis. Mulle meeldib nii. Jah, teatud määral tekitab ebakindlus stressi, sest mul on juba mu perekonna ees kohustused, aga ma ei ole üheksast-viieni-inimene. Rohkem kuuest üheksani (naerab) ... või siis 12st kuni 12ni.
Kõik projektid, milles olen osalenud, on toimunud eri maadel. Viimased neli aastat pole olnud kaht tööd ühes ja samas maailma paigas. Vist ei ole tarvis seletada, et seetõttu on kõik need tööd olnud täiesti erinevad. Ma ei saa öelda, mida ma tahan teha, kui ma ootan ootamatut.
Michael Pärt
sündis aastal 1977 Tallinnas. Tal on vend ja kaks õde.
Lõpetas aastal 2000 Kingstoni ülikooli Londonis, kus esitas väga hästi vastu võetud lõputööna valguse- ja heliinstallatsiooni "Cyclic Evolution" - ehitise torudest, milles päeva eri aegadel eri nurkade alt paistnud päike aktiviseeris valgussensorid, mis omakorda lülitasid kõlama erinevad helid.
Lisaks Francis Ford Coppola viimasele filmile on Michael töötanud helikülje peal selliste filmidega nagu "Les Deux Mondes" (2007, rež Daniel Cohen),
"Eichmann" (2007, rež Robert Young), "Luther the Movie" (2003, rež Eric Till).
Vaata ka http://www.paert.com/.
Michaeli kirglik hobi on fotograafia,
alates päevast, kui sugulased
kodumaalt kinkisid talle mitmete-mitmete nuppudega varustatud Vene fotoaparaadi Zenit.
Pulmapidude tarvis
palutakse alati Michaelit
fotograafiks. Michaeli
väitel on foto ja muusika
kompositsioonis väga
palju ühist - balansseerimises, kontrastides, värvide/helide
tugevuses/valjuses.