Mida kasvatab teatritalu?
Täpselt nädal tagasi, juuli viimasel päeval oli Eesti teatris päris haruldane sünnipäev: lavastus "Carmen" sai kümne aasta vanuseks. Saueaugu teatritalus Läänemaal, kus "Carmen" üles soojendati, oli sel puhul pidupäev. Pakuti hispaaniapäraseid roogi, kuulati pea hommikuni Jaan Sööti ja sõpru laulmas ja pilli mängimas. Lisaks etendusele endale kujunes õhtu kulminatsiooniks suurepäraste dokumentaalkaadrite vaatamine. "Carmeni" valmimise puhul teatrifestivaliks "Dionysia" 1993 tele jaoks filmitud intervjuu, kus 20-aastane viks kultuurihuviline Marten Kokk (praegu Riigikantselei peadirektor) küsitles noori ja häbelikke näitlejaid Rain Simmulit ja Üllar Saaremäed, uudissõna "projekt" tutvustavat lavastajat Andres Lepikut ja dramaturg Margus Kasterpalu, kutsus esile kärarikkaid emotsioone.
*
"Carmeni" kümnenda juubeli puhul ajasin juttu Saueaugu teatritalu juhi Margus Kasterpaluga.
Kas kümme aastat ühe lavastuse mängimist on väike protest teatri ajalikkuse ja kaduvuse vastu?
Ei, kindlasti mitte. Mäletan ühest kümne aasta tagusest intervjuust lauset, et õige teater on see, mis valmis ei saa, mis ei fikseeru lõplikult. Kui on võimalik, siis on parim lasta ajal ühed asjad tappa, teised elus hoida. "Carmenit" hoiab elus see, et mängime teda nii harva.
See lavastus on kahe mehe, kahe nätileja, Saaremäe ja Simmuli vastasseis, nende võimalus mõõtu võtta. Nad on kaks tüübilt väga erinevat näitlejat, kes on kümne "Carmeni"-aastaga õppinud üksteist jäägitult usaldama, aga samas ka pidevalt proovile panema. Nad muutuvad ise, muutub aeg, jääb vaid Merimee tekst, mis annab erinevaid interpreteerimisvõimalusi selle elu ja näitlejakogemuse pealt, mis parajasti on. Ja see huvitabki näitlejaid "Carmeni" juures.
Mida siis "Carmen" vaatajale praegu teistmoodi ütleb, kui kümme aastat tagasi?
Minu abikaasa, keda kohtasin 11 aastat tagasi on nüüd täiesti erinev inimene, aga ma ei oska öelda, kuidas ta on muutunud. Ega ei mäleta, milline keegi kümme aastat tagasi oli. Oleme olnud kogu aeg "Carmeni" juures, meist ei ole ütlejaid.
Dok-kaadritest nägime, et kümme aastat tagasi rõhutasite väga, et tahate teha, teatrit mis on elus; vastandasite seda riigiteatris tehtavale. Kas eristus on samaks jäänud?
Loov inimene otsib ikka võimalust, kuidas sisemist rahutust võimalikult täielikult realiseerida. Kui riigiteater seda päriselt ei anna, siis on tagataskust "Carmeni" kaart võtta päris tervistav.
Saueaugu teatritalu on jäänud praegu peamiselt kohaks, kus vanadele headele lavastustele õhk uuesti sisse puhutakse. Kas näete seda ka edaspidi Saueaugu rollina?
See talu on kahtlemata ainult suveprojekt. Uuslavastuse jaoks ei ole meil võimalik võtta piisavat prooviaega. Me ei saa teha nagu Nekrošius (leedukas Eimuntas Nekrošius, Ida-Euroopa tunnustatumaid lavastajaid - toim), kes teeb kaks aastat proovi ja siis loobub. Me ei saa isegi kahekuist prooviperioodi nagu riigiteatris. Suveprojektid ongi Eestis tihti kiirustatult tehtud, esikal näeme kohta, kus sisuproovid peaks algama. Meie saame kasutada materjali, mille näitlejad on varem omandanud ja siin selle viie-seitsme päevaga ruumidesse viia. Me paneme varem tehtule krooni peale.
Minu arvates on siiski kasulik ka töötada tekstidega edasi, riigiteater seda inertsena teha ei saa. Näiteks "Punjaba potitehas" sai siin uue kihi. Selle kõrval tuleb kindlasti teha ka uut ja huvitavat, kui teeksime veel projekte, kus kolm inimest lauda otsas oma lugu jutustavad, oleks see asi surnud. Järgmisel suvel on näiteks kavas teha Saueaugus uuslavastus Preussleri "Krabatist".
