"Kõrtsikammija" on joomamuljete ja -seirete proosapaunik, alapealkirjaga "Literatuur vanadele troppidele". Saades arstilt teada, et tal on jäänud elada ehk pool aastakest, asub peategelane Veebian (ehk moodsa aja Fabian) hüvastijätuks läbi kammima oma kümmet lemmik-kõrtsi, tehes igas neist ühe ja ainult ühe kontseptuaalse kannu heledat õlut. Õhtuks on ta parajalt täis, nii et nägemused ja reaalsus kipuvad segi minema, ning kuulus homo Oscar Wilde lohutab langenud meest väitega, et kasimata, pesemata, primitiivne, roojane labasus on tegelikult miinusmärgiga peenus. Teisal jälle kuulutab nii kõrgele arenenud ja peenenenud Veebian oma hingeülevuse igavust, et ta ei suuda enam seda vaimset kõrgnivood välja kannatada ja peab end pätikates "ära reageerima".

Õllerestorani kõikjale siirdumise fenomeni analüüsides jõuab autor õlle kõikjalolemise (Überallsein) mõisteni. Aga Mutt ei tee oma teoses teadust, vaid kirjeldab olusid ja tüüpe: kuidas oli ennevanasti Brežnevi ajal ja kuidas sealt edasi tänaseni areneti. Autor on istunud kõrtsides, töötanud varjatult, metoodiliselt, jälgivalt, tähelepanelikult lokaali kihistusi läbindades ja koha ajalugu mäletades. Vana parodisti ja satiiriku sulg ei roosteta, hooti paisuvad metafoorid absurdselt kelmikaks. Tüübid pritsivad tarbimismentaliteedi vastu verejanulist raevu. Totraid kirju vorpiv FIE Rui osutub hämaralt peeneks ja libedalt väärikaks tüübiks, kelle elu mõte näib tõesti olevat õlu.

"Tore on nii istuda, õlut juua ja järjest rohkem aru saada, mis asi on tegelikult olemine. Me mõtleme väga vähe olemisele," tundus Veebianile. Vaim ei kustu ka pärast kümnendat kannu. Mutt on intellektuaali ja joodiku "Kõrtsikammijas" suhteliselt leplikult keskpõrandale kokku sulatanud.