Mihklist tagasi Michaeliks
Mida täpsemalt hakkate tegema oma uues ametis Chicagos?
Ega ma nii väga täpselt veel ei teagi. Nad otsisid inimest, kes suudaks kirjutada olemuslugusid igal teemal - ja see on midagi, mida ma olen Baltikumis olles palju teinud. Eestist kogu maailma kirjutamise suur eelis on see, et olen pidanud õppima huvitavalt kirjutama, pean lugejas tekitama huvi teemade vastu, millest nad muidu ehk ei huvituks.
Chicagot peetakse ikka veel Ameerika südameks - ja olen kindel, et seal on oluliselt erinevamad vaated nii Ameerikas kui ka mujal maailmas toimuvale kui näiteks LAs või New Yorgis või poliitkeskuses Washingtonis.
Nii et Baltikumist lugusid teie sulest enam ei tule, piirkonna asjatundjana teid erakorraliselt siia ei saadeta?
Kui töötasin Baltikumist, siis saadeti mind küll vahepeal Afganistani ja Pakistani. Aga ilmselt jään nüüd jah Chicagosse paigale, AP vaatenurgast on sealt ikka väga palju, millest maailmale teada anda. Liikuvus ja stress mu töösse ilmselt jäävad, aga need on nüüd teist tüüpi. Baltikumist kirjutamine on olnud rohkem ühemeheshow: otsustan ise, millest kirjutan, mul ei ole kolleege, kellelt tagasisidet saada. Siit saadan loo nagu musta auku, mu lugeja võib olla San Fransiscos, Dubais, Tokyos või Oslos. Aga mul ei ole võimalust järgmisel hommikul rääkida inimestega, kes on lugenud mu lugu.
Chicagos on aga 30-40 kolleegi, nii et see on teistsugune kogemus.
Uudisteagentuurides on ju tavaliselt nii, et kõik uudised ei jõua igasse väljaandesse. Kas teil on ülevaade, kui paljud Baltikumist kirjutatud lood millistesse väljaannetesse jõudsid?
APga teevad koostööd üle 15 tuhande ajalehe ja raadiojaama üle maailma. Paremal päeval on võimalik, et umbes pooled neist kasutavad su lugu. Aga isegi kui üks protsent seda teeb, siis juba see loeb. Peaaegu iga loo puhul võib kindel olla, et keegi seda kasutab. APl on USAs päris tugev mõju. Kui vaatad suvalist Ameerika ajalehte, siis 60-70 protsenti uudistest on AP-lt. Osalt on probleem selles, et maa on nii suur, et väiksel lehel on väga raske saavutada kogu maa katmist.
Kui tihti te lugusid Baltikumi kohta AP kaudu maailma laiali saatsite?
Keskmine võis tulla 3-4 lugu nädalas. Kui aga oli näiteks valitsuskriis, siis tuli ehk kaheksa ära. Viimasel ajal on meie fookus olnud hoopis Leedu president Paksase juhtum ja siis see Prantsuse rokkstaar, kes tappis oma tüdruksõbra. Huvi oli Prantsuse valitsuse enese poolt. See on haruldane juhtum, mil kajastasime teemat, teades et ühel maal on tugev huvi selle teema vastu. Ja muidugi viimased paar nädalat on täis olnud EL-ga liitumise teemat.
Kuidas on Eesti Vabariigi pilt maailma meedias 90ndate jooksul muutunud?
Kokkuvõtlikult: Eesti on viimase 10-15 aasta jooksul saanud tunduvalt parema meediakajastuse, kui ükskõik milline riik, mida ma tean. Osalt tänu rahvusvahelistele infoagentuuridele on Eesti bränditud eduloo kangelaseks. Inimesed, kes üldse Eesti vastu vähegi huvi tunnevad, teavad et see maa on edukas, mõistlik ja teinud läbi terve rea hästi välja tulnud reforme, samas ka vapper ja progessiivne. 90ndate alguse edulugu jätkub praeguseni - näiteks ma ise olen seda vast umbes 200 korda taustana eri vormides ümber kirjutanud: väga progressiivsest majandusreformist, edukast erastamisest, tänasest IT-tehnoloogia läbilöögist jne.
Paistab, et eestlased on väga, aeg-ajalt liiga mures selle pärast, mida muu maailm neist arvab. See on loomulik, eriti väikese maa puhul. Siiski, asi on kindlasti tasakaalust ära, eestlastel poleks tarvis niipalju muretseda. Iga avaldus tundub nii tähtis: kas nad ikka said meist õigesti aru? Kui said, kas selline info näitab meid ikka heas valguses? Tegelikult usun ma, et enamik muude maailma maade liidreid annaksid oma parema käe või isegi parema jala ka, et saada sama head renomeed kui Eestil praegu on. Nad teeksid ükskõik mida, et samasse kohta jõuda.
Aga viimasel ajal oleme ju just palju negatiivse statistikaga esinenud: kõrge suremus, AIDS, prostitutsioon, ebavõrdsus?
Tõsi, faktid ei paista alati nii ilusad. Aga küsimus on tavaliselt konteksti panemises. Näiteks tegelesin hiljuti veidi Eesti vanglate küsimusega ja olukord on kohati tänaseni šokeeriv, mõned Euroopa asutused suhtuvad sellesse päris kriitiliselt. Numbrid paistavadki kohati päris hullud. Aga küsimus on taas kontekstis. Kui ajakirjanik sel teemal tasakaalustatud loo kirjutab, siis mainib ta kindlasti, et Eesti on õigele poole teel. Siin on uus vanglapoliitika, Tartus uus vangla. Valitseb väga konkreetne seisukoht, et ei taheta jätkata süsteemi, mis Nõukogude Liidu poolt pärandati.
Samas ei saa üheltki ajakirjanikult nõuda, et ta maale pidevalt PRi teeks. Hea ajakirjanik kirjutab nii nagu on, ka halbade asjade puhul. Olen näinud ka kümneid ajakirjanikke, kes satuvad Eestisse juba konkreetset lugu kirjutama, nad ei arvesta konteksti üldse. Nii juhtub kõige tihedamini veidi kollasema ajakirjandusega näiteks Suurbritanniast.
1990-1992 olid välisajakirjanikud väga mures, mis saab kohalikest venelastest, kirjeldati kaost ja oodati kokkulangemist, oli väga palju skepsist kogu siin toimuva suhtes. Aga see muutus väga kiirelt, juba paari aastaga hakkasid tulema lood majanduslikust edust, kogu Baltikumi hakati vaatlema imeriikidena. Mindi liiga kaugele. Hakkasid tulema ka need, kes kirjutasid läbinisti positiivseid lugusid: ja kui nad ka ei näinud seda tegelikult, siis nad kirjutasid ikka, sest see oli see lugu, mida toimetaja näiteks kaugel Utah's neilt tahtis.
Nüüd on siin vist aga piisavalt igav, stabiilselt arenevana me palju pilku ei püüa?
Ei ole nii. Jah, kindlasti oli kõige ägedam aeg siin 90ndate algus - siis oli Eesti sündmuste keerises, aitasite maha põletada Nõukogude Liitu. Kogu piirkonnale ja tegelikult kogu maailmale oli väga oluline, mis siin toimub. Paljud ajakirjanikud ei jaganud seda ära. Head toimetajad mõistsid seda 1990, üksikud eriti head 1989.
Aga praegu... muidugi ei taha keegi oma maale täiesti igavat renomeed - aga siin ei ole sellega tegemist. Ajakirjanikud armastavad avastada tundmatut: ja Eesti on ikka veel selle tundmatu osa. Nüüd olete olulised tegurid NATOs ja Euroopa Liidus, vaatate üle laua Jacques Chiracile otsa ja osalete Euroopa ja kogu maailma tulevikku puudutavate otsuste tegemisel. Jätkub Eesti avastamise protsess: ajakirjanikud tulevad taas siia, et vaadata, mis maa see selline ikkagi on. Kohtan neid väga palju, enamik on ikkagi väga suurte silmadega ja üllatuvad positiivselt.
Kas Eesti elu kajastamisel on tekkinud spetsiifilisi probleeme, mida muude maade puhul ei ole?
Üks väga oluline asi on küll: Eestile viitamise erinevad viisid.
Kui kirjutasin 90ndate alguses AP kaudu eri ajalehtedele kogu maailmas Eestist, siis paljud toimetajad võtsid maha tiitli "kuni 90ndateni okupeeritud Nõukogude Liidu poolt" - mis mõttes okupeeritud, nad olid ju lihtsalt Nõukogude Liidu osa, küsisid nad. Ja nii isegi 1990ndate keskel. AP ja Reuters on kangekaelselt seda siiski kasutanud.
Teine asi: paljusid Eesti ametnikke ja diplomaate on häirinud, kui Eesti kohta kirjutatakse "endine Nõukogude...". Ega alati ju ei peagi kirjutama, aga kui see asjasse puutub, siis on ikka vaja. Kuidas kirjutada vanglate olukorrast, ilma alustamata sellest, et kogu olukord pärandus Nõukogude Liidust? Või näiteks kuidas kirjutada eestlaste rõõmust Euroopa Liiduga ühinemisel, kui lugeja tausta üldse ei tea? Eestlasi häirib see viitamine aeg-ajalt väga. Siis vastan tavaliselt näitega: kui viite bussitäie turiste Ida-Eestisse, näitate neile tuhamägesid, Narva korterelamuid - kuidas vältida siis Nõukogude Liidu temaatikat?
Inimesed on õnnelikud positiivse imidži üle, aga nad ei saa aru, et ilma Nõukogude taustata see nii tugev ei oleks. Tihti on ju ka nii, et imeloo teeb imeks ainult ajalookontekst: kui käsitleda Eestit alati puhtalt põhjamaana, siis mõnes võrdluses jääks Eesti kohutavalt halba valgusesse.
Toomas Hendrik Ilves tõi teie poolt modereeritud Eesti brändi ümarlaual välja, et eestlased tahavad ikka veel väliskülalistele rahvatantsu näidata - see võib mõne külalise pigem päris ära hirmutada. Kuidas teile kaua välismaalasena Eestis elanud inimesena tundub, kas nüüd võetakse võõrustamist juba rahulikumalt?
Välismaalasele kummastust tekitav osa on tänaseni pigem seotud kehva teenindusega: mõned tuttavad jätkuvalt kurdavad teise generatsiooni minevikust pärineva käitumismudeli üle, millega neil on raske haakuda. Aga nooremate eestlaste-lätlaste-leedukatega on juba teistmoodi.
Kas olete Eestis elatud aja jooksul kohanud ka umbusku välismaalaste vastu: mida teie ka üldse teate, et meid õpetama tulla?
Kui keegi väljast tuleb ja ütleb, kuidas asjad tegelikult käivad, siis see ongi väga maitsetu. Aga kõik väljast tulnud ei tee seda.
Mina olen Eestis märganud ka teist fenomeni: keegi väljast tuleb ja kiidab, et te olete teinud kõik kõige paremini. See ei ole ka hea variant, sest ei vii mingite muutuste poole.
Kui kellelegi nõu anda, siis tuleb olla kohutaval ettevaatlik ja suhtuda ausutusega. Ei tohi libastuda klišeedesse, pead olema aus.
Imestasin, et reaktsioon minu esseele Areenis, mis rääkis supermarketite halvast muusikamaitsest, kutsus samuti esile sarnast reaktsiooni.
Aga kas olete märganud ka vastupidist tendentsi, et välismaalaste ees poetakse?
Seda oli varem küll, aga see on väga kiirelt muutuv. Tänases Eestis välismaalaseks olemine enam ei loe, kõige olulisem on nüüd ikkagi staatus, raha, positsioon firmas jms.
Materiaalsed väärtused on muutunud primaarseks - kas äkki liiga intensiivselt? Südamehaiguste arv on karmilt üles läinud, rabeletakse ennast laenude ja liisingutega majanduslikult kinni jne...
See on pigem normaalsuse indikaator. See tähendab, et Eesti on üha vähem erinev ülejäänud maailmast. Samad fenomenid on tuttavad Saksamaalt, Jaapanist jne. Erinev on see vast selles mõttes veidi tugevam jah, et eestlased kompenseerivad puudujääke minevikust - aga seda oli rohkem 90ndate alguses ja on veidi järele andnud.
Kas ajakirjandus saab aidata suhtumisi muuta?
Inimestel on negatiivne suhtumine ajakirjandusse - aga taas, see on normaalsuse indikaator, see on nii ka Inglismaal, Ameerikas ja Jaapanis. Tekib sõnumitooja tapmise efekt.
Osa sellest on täiesti õigustatud kriitika: ajakirjanikud ei suuda oma tekstides sõnumit kohale viia, nad pakuvad üle, on ebaselged või igavad.
Kas need on ka Eesti ajakirjandusele omased vead?
Suurim patt on ikkagi ebaselgus. Seda on kindlasti ka Eestis meedias. Ajakirjanik on kohustatud olema selge ja see on lausa naljakas, kui palju selle vastu eksitakse. Üks lause peaks teisele järgnema, asjad konteksti asetama. Arvatakse tihti, et artikkel peab olema keeruline, selleks et ta oleks hea.
Eriti palju leian Eesti lehtedest kahtlasi kohti statistika esitamisel. Näiteks liikluse alal, või siis majanduses: tuuakse välja numbreid, ei lisata aga näiteks eelmise aasta vastavaid näitajaid ja analüüsi, mida need muutused tähendavad - aga see on ju elementaarne! See kehtib ka teiste alade puhul.
Tunnetan ebamugavust, mis puudutab objektiivsuse teemat: tahtes jääda rangelt objektiivseks peljatakse järelduste tegemist. Objektiivne olles ei pea ju igavaks jääma. Kui kirjutad restoraniarvustuse, siis ära loe üles seal olevaid toole. Sa pead hoopis edasi andma koha tunnetust, võid edasi anda värvi, kohaloleku tunnetust. Kui ajakirjanik on hea, siis ta hääl tuleb välja. Kirjuta hea lugu kirjanduslikus vormis - see on küll kohutavalt ajamahukas töö, aga tasub end ära!
Ajakirjanduskoolides rõhutatakse, et kui tegu ei ole arvamuslooga, siis ei tohi mingil juhul ajakirjaniku arvamus loost välja paista - kas olete nõus?
See õnnetu sõna objektiivsus... mul on kahju, et see on ajakirjandusse lipsanud. Selle kasutamine ei aita. Palju parem sõna on balansseeritud. Näiteks kui juhtun nägema kalju serval seisvat naist ilmse kavatsusega sealt alla hüpata, siis ei piisa situatsioonist objektiivse kirjelduse andmisest. Pean edasi andma kogu olukorra õuduse, kirjeldades detaile ja tundeid.
Õhustik on tähtis. Kui ajakirjanik istub valitsuse koosolekul ja tunnetab pinget, siis peaks ta seda pinget illustreerima. Väikeste detailidega saab seda teha kõige paremini. Näiteks jälgisin kunagi Lennart Meri ja Al Gore'i kohtumist teemal kas USA tahab Eestit NATOsse. Järsku märkasin, et Meri kannab sinist lipsu NATO märgiga. Loomulikult panin selle kirja ja usun, et see andis edasi midagi ehk hetkel olulisematki kui sõnad.
Ajakirjandus peaks olema rohkem nagu maal: kasutada tuleb värve.
Kas selles ei varitse oht, et kõik võtavad üle ühe stiili ja ajakirjandus täitub sarnaste värviküllaste olupiltidega?
Iga stiiliga võib üle pingutada. Ajakirjandus ei ole raketiteadus ega luule ega ka mitte filosoofia. See on lihtsalt katse selgitada lugejale mingit sündmust. Kohalolemine on kõige tähtsam, selle tunde edasi andmine on juba 80% lahingu võitmisest.
Inimesed, kes mõtlevad palju ajakirjandusest, näevad seda veidi liiga keerulisena. Teooriad... mitte et nad ei oleks üldse olulised, aga praktiseeriva ajakirjaniku jaoks ei ole ikka küll. Meie, ajakirjanikud, armastame mõelda, et see mida me teeme on kohutavalt tähtis ja keeruline. Tegelikkuses on see rohkem nagu torumehe töö: pead teadma, mis pool ees tükid kokku käivad. Kui mina treeniksin noori ajakirjanike, siis õpetaks ma seda neile rohkem tööna. Lugesin hiljuti Denis McQuaili "Massikommunikatsiooni teooriaid" - see ei ole oma tööd alustava ajakirjaniku jaoks just kõige olulisem raamat.
Niisiis te arvate, et ajakirjanikul ei ole mingit teoreetilist haridust vaja?
Kui rääkida konkreetsete toimetajatega, nad tahavad tööle ikkagi kedagi, kes oskab kirjutada. Kui on teooria olemas, tore! Aga McQuaili tsiteerimine ei pruugi aidata lugu kirjutada. Kui tahan, et noorest inimesest saaks ujuja, siis võin ju talle ujumise teooriat õpetada. Aga pigem aitab ikka otse vette lükkamine.
Ideaalses maailmas on küll nii, et kui kirjutan poliitikast, siis on mul ka politoloogias kraad, aga tegelikkuses see ei kehti. On ju miljon teemat, mis võivad ette tulla, hea ajakirjanik peab olema võimeline kajastama nii lennukiõnnetust kui geenitehnoloogiat. Vaja on ainult veidi skeptitsismi, pead olema valmis kriitilises vaimus kirjutama millest iganes.
Seega on teie arvates ka igasugune spetsialiseerumine ajakirjanikel mõttetu?
See on teisejärguline küll. Kui esimesest tasemest on üle saadud, siis suudetakse käsitleda ka erinevaid teemasid. Ma ei kaitse ignorantsi, kindlasti on vajalikud üldteadmised ja uudishimu. Vajalik on ka hea arusaamine, et keegi sind lollitada ei suuda. Ma ei ole kindel, et tuumafüüsik suudaks meile selle ala uuematest saavutustest nauditavalt kirjutada.
Ajakirjanik on ikkagi sõnumiviija, kes peab lugeja jõe teisele kaldale toimetama. Seda kehvalt tehes kukutame oma lugeja poole tee peal vette.
Kas näete spetsiifilisi probleeme just Eesti ajakirjanduses?
Kui siis ilmselt selliseid, mis laienevad väikestele riikidel üldse. Kui kõik teavad kõiki, siis on aeg-ajalt raske taganeda teemadest, et vajalikku distantsi saada. On olukordi, kus ajakirjanikul on käed otsekui seotud, nad peavad väikesel maal olema eriti printsipiaalsed. Iga konfliktse loo puhul võivad kaasnähud olla hiigelsuured, on vaja kõva selgroogu, et neist mitte välja teha.
Kas kümne aasta jooksul on toimunud pressi meeletu areng, nagu meile tundub?
90ndate algul oli ikka kõik päris mustvalge, halle alasid ei olnud. Nüüd on kohalikud olulised teemad kõik pigem hallid, ei ole enam nii lõbus neid kajastada. Tollal ei olnud veel investeerijate huvisid, mis sekkuksid meediasse. Praeguseks on aga tekkinud tohutud poliitilised ja majanduslikud huvid.
Ega Eesti ajakirjandus ei peagi olema täpselt sama mis näiteks inglise, aga usun, et on ka mingid objektiivsed kriteeriumid. Mõtlen sedasama silla kujundit: kui lugeja vette ei kuku, siis on hästi tehtud. Ses osas on arenetud päris hästi. Samas: ajakirjanikel on omadus olla endaga väga rahul, alati on tervislik aga seda mitte olla.
Kas maailma kajastatakse Eesti lehtedes piisavalt?
Ega vist mitte. Eks inimesed tahavadki enda naabrusest rohkem teada, see müüb. Võiks aga rohkem töötada selle kallal, et teha kauged uudised meile oluliseks. Näiteks kui Põhja-Koreas valitseb hirmus türann, siis võiks leida paralleeli lähemalt või siis mõne korealase, kes siin elab ja teemaga suhestuks.
Kuidas üldse City Paper tekkis?
1991 - üks kuu enne kui Eesti vabaks sai, arutasime, millal see ime küll juhtuda võiks. Julgeimad pakkusid kolm aastat. Kohutavalt palju välismaalasi küsis igasugu küsimusi, siis mõtlesime, et vastaks neile ehk koos, korralikus vormis. Nii tekkis väljaanne, mis ei ole valitsuse käepikendus, aga paneb Eesti konteksti.
väljavõte: enamik muude maailma maade liidreid annaksid oma parema käe või isegi parema jala ka, et saada sama head renomeed kui Eestil praegu on. Nad teeksid ükskõik mida, et sinna jõuda.
* * *
Michael Tarm (Eestis esinenud ka Mihkel Tarmi nime all)
- Sündis 1963 Iowa City’s
- Õppis Notre Dame’i ülikoolis Indianas, B.A. filosoofias 1986
- Baltikumi väljaande City Paper kaasomanik ja looja, peatoimetaja alates 1991 aastast
- Olnud Baltikumi korrespondent järgmistele ajalehtedele:
- The Independent (London): jaanuar 1991-märts 1992
- The Los Angeles Times 1994-1998
- Associated Press 1998- aprill 2004
* * *
City Paperi suuremaid saavutusi peatoimetaja Michael Tarmi arvates:
- Olime esimesed, kes kirjutasid Uno Lahe krimanaalses minevikust.
- 2002 alguses olime ainukesed, kes ennustasid Läti eurolaulu esimesel kohale! Isegi Reuters kirjutas sellest hiljem
- Suurim tähtsus on ilmselt väljaspool Eestit, meile on korduvalt viidanud New York Times, BBC jt. Olen lugenud terveid artikleid, mis meilt on üle võetud. Meid ei ole alati mainitudki, aga see ei ole kõige tähtsam.
- Tean kindlasti, et näiteks Mick Jagger ja Madeleine Albright kasutasid Eestis peatuspaikade leidmiseks City Paperit
