Tegu on mälestusteraamatuga vanglateekonnast 1950–56. Raamatu autor Miia Jõgiaas oli Tartus tegutsenud noorteorganisatsiooni (SMV – sini-must-valge) liige. Rühmituse suuraktsioon oli nõukogude “vabastaja” kuju õhku laskmine Raadi kalmistul. See 1949. aasta oktoobripühade eel toimunud plahvatus jäi ligi aastaks ajaks selgitamata, aga ­lõpuks sai NKVD siiski noorteorganisatsioonile jälile ning arreteeriti 38 noort. Kõik said 10 kuni 15 aasta pikkused karistused. See oli noortele üllatuseks, tavaliselt oli ikka antud 25+5.


Jutustus on informatiivne, asjalik ja isegi optimistlik, vangistatute elu läheb tõusvas joones. See teeb lugemise huvitavaks ja samas ka emotsionaalselt talutavaks. Hall maja Tartus on siiski üsna jõhker. Sõimatakse ja ropendatakse, aga naisi ei peksta, nagu seda Pagari tänaval juhtus. No joonlauaga vastu näppe siiski antakse. Vangla Veski tänaval on lausa idülliline, seal hakkab noor peategelane juurde võtma.


Edasi tuli Vorkuta, töö tee-ehitusel ja savikarjääris, 12 tundi päevas. Noore inimese hea tervis lubas selle välja kannatada. Lõbusamateks hetkedeks oli isetegevus laagris, kus eestlased demonstreerisid teistele oma rahvatantse, üks endine Moskva näitlejanna lavastas vene keeles kogunisti Vilde “Tabamata ime”.


Stalini surmaga läks elu aina vabamaks, sai linnaluba ja meesvangidega jalutamas käia. Nende hulgas oli ka hilisem eeposte tõlkija Rein Sepp. Lõpuks hakkas isegi saama palka, nii et vahel võis laagri poest pudeli veini osta! Enn Sarv on oma mälestustes kirjutanud, et ta pole enne ega pärast nii palju pidutsenud kui Vorkutas. Niisiis olid Miia Jõgi­aasa vanglapäevad siiski etemad kui Ivan Denissovitši omad.