Sel nädalalõpul jõuab kinodesse Todd Phillipsi kauaoodatud film „Jokker“. Laurence Boyce vaatleb selle tegelaskuju ajalugu nii koomiksimaailmas kui ekraanil.

Kangelane on üksnes nii tugev nagu tema vastas olev kurikael. Kas Sherlock Holmes oleks sama muljetavaldav detektiiv, kui ta peaks kinni nabima väljapressijaid, kes ei suuda korralikku lausetki moodustada? Ta vajas Moriarty kujul intellektuaalset vastast, et tervele maailmale oma tõelist üleolekut näidata. Kas meid erutaks eri­agent James Bond, kui ta peaks rinda pistma kamba tülikate taskuvarastega? Muidugi mitte. Ta vajab võitmiseks Blofeldi, kes plaanib maailma vallutada.

Juba oma ülesehituse tõttu (sest seiklused ilmuvad kord kuus) vajavad koomiksivihikute kangelased tervet rida pahalasi, keda regulaarselt paika panna. Ja kuigi Batman võib veeta oma aega nii Mõistataja (Riddler), Pingviini (Penguin) kui Kassnaisega (Catwoman) võideldes, on tema kõige tuntum vastane (ja ehk isegi üks maailma kõige kuri­kuulsamaid pahalasi) siiski Jokker (Joker). Nüüd toob USA režissöör Todd Phillips ekraanidele selle tegelaskuju loo täiesti uue nurga alt. Vaatame veidi ajaloos tagasi ja uuri­me, miks siis on Jokkeri ekraani-inkarnatsioonid niivõrd kaasahaaravad.

Avalehele
0 Kommentaari