Päevapoliitiliste probleemide analüüsimisel iseloomustab meie arvamusliidreid vaimuvaesus ja kitsarinnalisus. Välistatud on nii keele lopsakus kui omapärane mõttelend.

Toon näiteks Kreeka poliitilise ja finantskriisi. Miks sellest nii hägusalt lobiseda? Võiks ju kujundlikult ning täpselt öelda: kala hakkab mädanema peast. Kreeka on ju Euroopa pea. Seal sündisid meie maailmajao kultuur ja ajalugu. Piisab nimedest nagu Platon, Sokrates, Archimedes, Homeros... Ja Euroopa on põhimõtteliselt kala (kas või selle­pärast, et on suuremalt jaolt piiratud veega). Täpsemalt haug – sest Euroopa ühismälu on ajaloolises mastaabis umbes nelja sekundi pikkune. Teine valdkond, mille puhul ma imestan meie juhtide suutmatust fantaasiarikkalt väljenduda, on euro kasutuselevõtt. Rahvale pole siiamaani selgeks tehtud, kas siis läheb kõik paremaks, halvemaks või ei muutu midagi.

Kõige selgem oleks võrrelda euro tulekut talve tulekuga. Nii nagu koos aastaaegade vaheldumisega muutub kliima, muutub valuutavahetusega seoses majanduskliima. Ja kui tuleb talv, on lootust jõulukinke saada. See ei tähenda, et kindlasti saab. Eelkõige peab ise hoolas ja virk olema ning mitte jonnima ja jalgu trampima.

Aga kui talve ei tule, siis ei saa kindlasti midagi.