Vallo Kruuser

Tallinna südalinna lähistel podiseb juba mõnda aega Uus Maailm. Keset Koidu tänavat särab Uue Maailma Seltsimaja, selle sees ja ümber tegutseb Uue Maailma Selts, kus siblib hulganisti seal kandis elavaid noori kultuuriinimesi.

Väljaspoolsetele tundub asi mõistagi veider. Kahtlane. Asumi rühmitust ­peetakse hipikommuuniks, ökohullude seltsiks, new-age-friikide jändamiseks, suuremate paranoikute arvates on tegu lausa mingi ususektiga, mis ajab oma haarmeid mööda ilma laiali.

Tundub, et kui Tallinnas tehakse ­midagi kodanikualgatuse korras, ei saa ­tegu olla normaalsete inimestega.

Normaalsed inimesed käivad tööl, lähevad koju ja ­keeravad korteriukse seestpoolt lukku. Kas või kolm tiiru kui võimalik, peaasi, et keegi ei tülitaks Postmodernistliku ajastu tuhandete võimaluste tekitatud privaatsuseihalus on muutunud haiglaseks - kui keegi liiga lahket nägu teeb, on ilmselt tegu vägivaldse sissetungijaga inimese intiimsesse üksindust nautivasse ellu.

Koidu tänaval asuv Uue Maailma Seltsimaja pole tõesti eriti üksildane paik. Siin  käivad seltsi liikmed, linnaosa elanikud ja seljakotireisijad-couchsurfarid. Uksi ei panda lukku ei väljastpoolt ega seestpoolt. Seal võid olla nii, kuidas tahad, ja nii palju, kui tahad, kedagi ei sunnita sotsiaalne olema ega aktiivsust üles näitama. Inimesed on siin ilusad ja head, targad pealekauba. Keegi ei naerata liiga tungivalt ega kipu kallistama, kui keegi sellist asja kardab. Siin on inimesed, kes tahavad oma maailma paremaks muuta, ja kuna inimese maailm pole ainult ta enda väärtuslik isik, muudavad nad ka ümbrust, mis pole ju, kui järele mõelda, nii väga imelik. Ühel ilusal õhtul istume seltsi liikmetega maha ja räägime natuke, mida nad siis täpsemalt teevad. Miks nad oma asja ajavad, kuidas nad hakkama saavad ja kellele neist üldse kasu on. Vestlusringi moodustavad Madle Lippus ehk ­Kaku, ­Marten ­Kaevats, Merit Kask, ­Martin ­Sookael, Mari Jüssi ja Tiiu ­Sullakatko. Kaamera ja mikrofoniga on kohal "Ärge pange meid tähelegi"-mehed Jaak Kilmi ja Jaan ­Tootsen, kes teevad UMSist dokumentaal­flmi. Millalgi tuleval aastal peaks valmis saama. Kolm aastat on seda juba tehtud, filmimeestele on siin nii väga meeldima hakanud, et nad lihtsalt ei suuda filmimisprotsessi lõpetada. Aeg-ajalt jooksevad vestluspaigast läbi ka lapsed ning täiskasvanud, kes neid taga ajavad. Kuid palume ühel väikesel tüdrukul diktofon meile tagasi anda ja hakkame pihta.

Nooh, ma arvan, et võiks alustada täitsa algusest.
(Vali naer)

Marten: Algas asi nii, et kolm suve tagasi oli vaja Kaku maja fassaadi remontida. Ehitasime ise tellingud ja hakkasime tööle. Möödakäijad ütlesid meile tere ja osa tuli ka appi. Mingil hetkel vaatasime, et hullult palju inimesi oli kogunenud. Terve suve ehitasime seal ja saime palju uusi sõpru. Töö käigus sündiski idee, mis küpses ja küpses ja valmis Uue Maailma Seltsi asutamiskoosolekuks 2006. aasta oktoobris.

Mulle meenub Sõpruse Maja ehitamise lugu Eduard Uspenski raamatust "Krokodill Gena". Seal oli enne eesmärk ja selle täitmiseks ehitati maja. UMSil läks vastupidi, kõigepealt hakati maja ehitama ja siis selgus eesmärk. Mis muidugi ulatus majast palju kaugemale. Eks tellingutelt näeb nii mõndagi.

Kaku: Kui idee sai esimest korda välja käidud, siis kohe hästi paljudele inimestele see meeldis. Mitte nii, et hullult tahaks mingit seltsi teha, aga idee kogukonna huvides midagi ühiselt ära teha tundus hea ja õige.

UMSi juhatusse kuuluvad Kaku, Marten Kaevats, Rein Ruutsoo, Erko Valk, Tõnis ­Rätsep ja Peeter Vihma. Otseselt  see siiski midagi ei juhata ega käsuta, vaid töö teeb ära seltsi umbes 15pealine aktiiv, kus on võrdsel pulgal juhatuse liikmed, seltsi teised liikmed, naabermajade elanikud ja muud külalised.

Nii et teie selts tekkis täitsa ise ja enda jaoks, te ei ürita siia mingit  Kristiaaniat või Camden Towni teha?

Marten: Siin on asju tehtud algusest peale nii, nagu endal tunne on. Inimesed mõtlevad, kuidas saaks luua endale sellist keskkonda, milles nad tahavad elada. Algusest peale on olnud meil siin liikluse rahustamise teema, teha selliseid muutusi, et ei domineeriks autod, vaid ikka inimesed.

Kaku: Muidugi oleme me kõik palju reisinud ja vaadanud, mida mujal tehakse. Aga mitte selle pilguga, et teeks samamoodi, vaid just vaadanud, mida võiks veel paremini teha.

Martin: Siin käis hiljuti üks Amsterdami tüüp, kellel omal on üks couchsurfarite koht. Ta just imestas, et ta polegi näinud kusagil mujal maailmas sellist kombot, et  on seltsimaja, mis on mõeldud esmalt just selle kogukonna elanikele, ja selle peale on ehitatud koht, kuhu ka külalised on oodatud.

Uue maailma seltsimaja pööningul on väike magala, mis on couchsurfarite  hulgas popp peatuspaik. Nii on seltsi­majas alati koos väga rahvusvaheline seltskond. Näiteks möödunud aasta Uue Maailma laste jõulupeol oli laste kergeks ehmatuseks jõuluvana veidi tumedama nahavärviga kui tavaliselt - ta ei tulnud põhjamaalt, vaid hoopis Singapurist.

Kogukonnast: kui siiakanti tuleb uus inimene elama, kas ta kaasatakse kohe seltsi tegevusse? Olen kuulnud arvamust, et siinkandis ei saa rahulikult elada, pead kogu aeg sotsiaalne olema. Hommikul tuleb piimamees ja siis sulle külvatakse nisu akna alla jne?

(Veel valjem naer kui enne)

Kaku: Pole üldse nii, et me hullult tahame kogu aeg suhelda ja elame üksteise juures. Pigem on meie tegevuseks võimaluse andmine, et kui sa tahad, siis sa saad suhelda ja midagi ette võtta. Seltsimajal on oma elu ja oma perenaine ­Katharina Grepp (esikaanel), siis on siin couchsurfarid, kes moodustavad omaette haru. Veel on seltsi aktiiv. Seltsil on palju omaette harusid, mis ei ole otseselt seotud, aga suhestuvad omavahel.

Kui veel seltsimaja polnud, kogunesime kellegi kodus, aga tahtsime, et meil oleks mingi neutraalsem pind. Seltsimaja ongi selline rohkem avatud asi, kuhu saab minna just siis, kui tahad - kellegi koju nii suvaliselt ju ei lähe.

Mari: Me oleme ju ka eestlased ja tahame aeg-ajalt üksinda vaikselt teki all olla ja mitte kedagi näha.

Pole siis nii, et tulen siia elama ja kohe on keegi koogiga ukse taga?

Meeletu naer. Muud vastust polegi vaja.

Eks eestlased on paranoilised küll - kui keegi liiga lahket nägu teeb, siis kindlasti üritab ta sind ära pöörata, sõbralikkusel peab alati olema mingi tagamõte.

Merit: Et kutsutakse kuhugi pannkooke sööma ja pärast hakatakse piiblit lugema?

Nii palju kui mina seltsimajas käinud olen, pole veel "ära pöörata" üritatud. Kui mängiks paranoilist, võiks muidugi arvata, et toimub aeglane ettevalmistus ja mingil hetkel ei saa ise arugi, et olen teine inimene kui enne... Sellised paranoiad on ikka päris totrad tegelikult.

Kuidas teil ökoteemaga lood on? Muretsete jalajälje pärast, olete ökohullud, nagu mõned arvavad?

Tiiu: Sest me sorteerime prügi ja sõidame ratastega?
(Naer)

Marten: Keskkonnasõbralik mõtlemine on loomulikult väga oluline osa seltsi tegevusest, aga ta on üks paljudest tegevustest ikkagi.

Merit: Seda, mis me teeme, ei saaks kuidagi lahutada jätkusuutlikust keskkonnasäästlikust mõtteviisist, see kõik ju seostub omavahel.

Kaku: Olulisem ongi just ­jätkusuutlik kogukond, mida me tahame tekitada, kindlasti mitte ökokogukond. Aga naljakas on see, et miks on veider, kui inimesed oma ökoloogilise jalajälje peale mõtlevad. ­Kohe on nad ökohullud. Kõik ju teavad, et ­niimoodi tarbimist jätkates saavad 40 aasta pärast ressursid otsa, aga ikkagi need, kes  praegu oma jalajälje peale mõtlevad, on lollakad.

...: Muuseas, Cosmopolitan ju kirjutas, et öko on in.
(Suurem naer)

Kaku: Marie Claire'i esilehel on nende väärtused üles loetud, ka need klapivad üks-ühele meie väärtustega.

Äkki on tegemist teie varjatud häälekandjatega?

Kõik: Muidugi!

Tegelikult on Uue maailma Seltsil oma häälekandja - ajaleht  nimega  Väike-Ameerika Hääl. Seda juhivad Merit Kask ja Martin Sookael. Mõlemad on suured visionäärid, nii et iga number sünnib suurte kakluste tulemusena. Kuid seda parem leht välja tuleb. Lehte saab endale ka koju tellida - järgmine, festivalinumber ilmub juba varsti. Ei saa jätta siin ära toomata ka märkust lehe tagakaanel: "Selle ajalehe tegemisel haavati võimalikult väheseid päris ajakirjanikke."

Olgu, me oleme pikalt rääkinud asjadest, millega te ei tegele. Ajalehte ma juba mainisin, räägiks nüüd ka kõigest muust, mida te siin tegelikult teete.

Marten: Tegelikult on üsna võimatu öelda, millega see selts täpselt tegeleb. Ta tegeleb täpselt sellega, millega tegelevad need inimesed, kes selles seltsis on.

Paljud meie inimesed näevad seltsi tegevuses oma erialast väljundit, selles kogukonnas on võimalik omale ka väljundit leida. Igaüks teeb oma asja, aga oluline on ikka see, et nad omavahel sõbralikult suhestuks.

Kaku: Kõik, mis siin toimub, toimub sellepärast, et kedagi huvitab see asi. Praegu on see loovuse viimine igale poole popp teema, loovmajandus ja asjad, aga loovus saabki tulla siis, kui saad teha seda, mida tahad. Me propageerime ka seda, et inimesed ei pea ennast paigutama mingitesse raamidesse ja kõike lahterdama. Tähtis on mõtlemine eri aspektide peale, oluline on avatus - me vaatame, mis toimub, ei ütle mis on hea ja mis halb, ­mõtleme pigem, mis see üldse on, miks see nii on. Igast kogemusest saab ­õppida. Ma ei ütle, et see, mis me teeme, on ­tingimata ­ainus õige viis tegutseda ja nii me muudkui lähme.

Nad teevad tõesti väga palju erinevaid asju. Neil on Seltsimaja, eks ju. Selle all on velokuur, mida juhib Tarmo Kübard ja kus tehakse jalgratastega igasuguseid asju. Neil on mõnus kogukonna köök ja oma tänavaturg. Neil on oma elektrik, puusepp ja savikrohvija, kes terve kogukonna eest hoolitsevad. Lisaks on neil tohutult mõtteid, mis kõik veel võiks olla. Praegu lükatakse käima üht huvitavat netiprojekti.

Marten: Teeme netis sellist laenutussüsteemi, kuhu igaüks saab üles panna oma raamatud, DVDd, tööriistad, mida iganes. Tahame seda teha open source'ina, et ka kõik Kalamaja ja Supilinna ja muud ­seltsid saaksid endale sellise laenutussüsteemi tekitada. Umbes, et lähed Tartusse ja sul on näiteks relakat vaja, siis lihtsalt netist vaatad, et näed, sellel tüübil on, ja koputad ukse peale, et tere, tahaks laenata.

Teie seltsil on nii palju asju ja ideid - kas teil on ka järgijaid?

Kaku: Ma arvan, et otseseid järgijaid  ei ole, aga seltside elu me oleme aktiivistanud küll. Piirkonna seltse on muidugi ka enne meid olnud, näiteks Nõmme Selts eksisteerib vist juba 15 aastat.

Mari: Me oleme palju erinevate seltsidega kohtunud.

Kaku: Aga see on pigem selline kogemuste vahetamine ...

Mari: ... ja julgustamine. Viimsis ja igal pool on tekkinud tänavaturge ja asju kodanikualgatuse korras.

Marten: Rotermanni kvartali turundusosakond käis meilt nõu  küsimas, et kas saaks kuidagi ägedamalt oma asju teha, aga me päris kommertskorras imagokujundamisega ei tegele.

Lihtsustatult  võikski ju öelda, et te tegelete peamiselt endale ja oma naabritele parema elukeskkonna loomisega?

Marten: Jah. Kogu see "Tunne oma naabrit"-hoiak ikkagi suurendab turvalisust - kui sa tead oma naabreid, on hoopis teine asi. Me teame kõiki kohalikke ja nemad teavad meid. Enamik piirkonna elanikke on väga rõõmsad selle üle, et neil on selts, kes teeb midagi päriselt ära. Üks suur asi, mille ettevalmistamine praegu käib, on linnaplaneerimiskonkurss kogu uue maailma piirkonna peale, kus põhiline idee on see, et kõigepealt kogukonna käest küsida, mida ja kuidas nad tahaks oma piirkonnas muuta. Siis korraldame professionaalse konkursi, kus arhitektid ja linnaplaneerijad neid mõtteid teoks teevad.

Üldse on sellise kogukonna, mida me siin loome, mudel paljudele ettevõtmistele väga oluliseks baasiks, rääkides näiteks kas või ühisauto ja ühisaedade ideest.

Kaku: Aga meie eesmärk pole muuta kõike ühiseks vägivaldselt, vaid anda võimalus selle tegemiseks. Oluline on, et inimesed oskaksid ja julgeksid võtta initsiatiivi. Juba pikka aega, mitte ainult Eestis, vaid ka mujal, on toimunud väga suur võõrandumine võimust: võimu ja rahva kokkupuutepunkt on muutunud suht väikeseks, globaliseerumine ja kõik sellised asjad aitavad sellele kaasa. Inimestel on tekkinud vajadus rohkem kaasa rääkida, ükskõik, kas me räägime sotsiaalsest, vaimsest, füüsilisest või mis tahes keskkonnast.

Tiiu: Samuti on kasulik ühe piirkonna elanikel omavahel rääkida ja asju ajada. Meil on UMSi list, kus 700-800 inimest.

Kord nädalas saadab Kaku välja kirja teadetega: kes otsib korterit, kellel on ratas kadunud, kellel ära anda voodi või vaip, kes vajab küttepuid. See on väga efektiivne kanal, töötab hästi.

Kaku: Ma tegelen praegu veel vabaühenduste manifesti kirjutamisega. Tuleks paremini paika panna kohalike omavalitsuste ja vabaühenduste koostöö, moodustada mingi koda või ümarlaud. Piirkonnaseltse tekib kogu aeg juurde, inimesed tahavad oma kodukoha kohta midagi öelda, ja seda on ju lihtsam teha, kui nad on koos.

Jah, koos on hea. Kui suure osa päevast teie ikkagi koos veedate?

Kõik: Täpselt nii palju, kui tunne on. Ikka tahad oma sõpru näha ju.

Nii et te olete siis ikkagi sõbrad, mitte perekond?
(Metsik naer)

Saan teada, et tegelikult on Martin Meriti vanem poeg, Kaku ja Mari on kaksikud ja Jaan on nende isa. Kes nende ema on, päris kindel pole. Intrigurmaanide pettumuseks pean lisama, et tegu on siiski naljaga.

Mari: Praegu, festivali ette valmistades, oleme me tõesti väga palju koos.

Uue Maailma kolmas tänavafestival sloganiga "See ei ole lihtsalt tänav, see on minu kodutänav" algab juba ülehomme. Kaheks päevaks suletakse Uue Maailma asum autodele ja tänavad on täis melu ja ­tegevusi seinast seina - siit peaks küll igaüks midagi meelepärast leidma. Tänavaturg ja tänavakohvikud, rattaoksjon ja rattaralli aeglussõit, välkmale ja jalgpall, tänavasaunad ja massaaž, töötoad ja loengud, moe-show ja salsapidu, etendused ja kontserdid. Esinevad näiteks Zahir, Eplik/Kasar/Pehk ja Jäääär. ­Festivali teise päeva lõpetab Salongitrio supikontsert.

Kapsastes on avatud luule-lounge. Tänavafestivalil valatakse ka verd - avatud on Doonorituba.

Martin: üks festivali eesmärk on see, et mitte selts ei tee tsirkust külaelanikele, vaid et külaelanikud ise (Marten: "Linnaelanikud!", Martin: "Mulle meeldib "küla" öelda millegipärast") saavad asju teha. Siia tuleb festivali ajaks umbes kümme kohvikut majade ette. Inimesed, kes seal elavad, toovad oma lauad-toolid õue ja pakuvad oma kodutoitu. Kui kõnnid mööda tänavat, ei tea kunagi, mis inimesed seal päriselt elavad, nüüd saab neid näha.

Oluline point on ka see, et paljud maailmalinnad on just tuntud oma tänavatel toimuvate avalike ürituste kaudu.

Eestis on see omaalgatuslike festivalide ­korraldamine nii raske. Kommertsüritustel on suur eelarve ja professionaalne töögrupp taga, meie teeme kõik ise. Vabatahtlike abiga, muidugi.

Kaku: Me võime oma asjadega tihti utopistid tunduda, aga kui unistada ei julge, ei saa ka midagi kunagi tehtud.

Marten: Ja šampanjat ei joo!

Uues Maailmas on juba rohkem tehtud, kui alguses plaanidagi osati, ja tehakse aina edasi. Inimesele, keda hirmutab paljas mõte, et talle tänaval naeratatakse või koguni tere öeldakse, Uude Maailma vist tõesti minna ei tasu. Mis parata, sealsetel inimestel on hea olla ja nad ka väljendavad seda. Kui igaüks leiab viisi, kuidas tal on hea olla, peakski ju kõik hästi olema. Ja seda tegelikult UMS propageeribki. Pole nii, et nemad on õigel teel ja kellele nad ei meeldi, elavad valesti. Seltsilised elavad ise nii, nagu nad õigeks peavad, ja jagavad oma tegemisi ja mõtteid nendega, kes sarnaseid väärtusi hindavad. Seltsi liikmed on enamikus vabakutselised loomeinimesed, nad on julged, töökad ja naeravad palju. Tõepoolest, on ikka imelikud!

PS Uue Maailma Festival toimub 5. ja 6. septembril.
Info www.uusmaailm.ee.

 

KES?
Valik Uue Maailma Seltsi liikmeid:

  • Madle Lippus - üliõpilane (TLÜ linnakorralduse magistrant)
  • Erko Valk - ette võtja (peabki olema kaks sõna)
  • Marten Kaevats - üliõpilane (EKA arhitektuur)
  • Martin Sookael - vabakutseline kunstnik
  • Merit Kask - vabakutseline kultuuriajakirjanik
  • Mari Jüssi - keskkonnakaitse spetsialist
  • Katharina Grepp - vabakutseline multikunstnik
  • Tiiu Sullakatko - vastutab Kinobussi levi eest
  • Mihkel Kaevats - luuletaja Peeter Vihma - sotsioloogia lektor
  • Markus Vihma - kliimamuutuste spetsialist
  • Rein Ruutsoo - filosoof ja ajaloolane, Tallinna Ülikooli professor
  • Tõnis Rätsep - näitleja
  • Tarmo Kübard - üliõpilane (TLÜ kunstiõpetus)

MIS NEIL ON?

  • Seltsimaja, kus iga päev on külalistepäev - tehakse süüa ja palju muud *kõigil jalgrattad ja oma Velokuur *hostel Burning Pööning *Elektrikapi kino *raamatukogu Kapsad *ajaleht "Väike-Ameerika Hääl"
  • kogukonna avalik teenusteblokk
  • laulukoor

ja veel igasugu asju
ja neid tuleb aina juurde


Jaan Pehk:

Uue Maailma Selts on nagu hea mesilaspere ja seltsimaja justkui mesitaru. Siin ei nõela keegi, aga mett saab alati mokale. Toimuvad kontserdid, näitused, filmiõhtud, igapäevased õhtusöögid, trill-trall ja palju meeldivalt juhuslikku.

Iial ei või teada, millisest maailmaotsast mõni rändur just täna seltsimaja külastab. Pühapäeviti on maja juures tänavaturg, peagi tuleb tänavafestival, 14. septembril esitleb Olavi Ruitlane oma menuraamatut "Naine", naabermaja keldris tegutseb raamatulokaal ja nii edasi ja nii edasi...

Jaak Kilmi:

Ma hakkasin kolm aastat tagasi mingi imeliku sisetunde ajel Erkot ja Martenit filmima. Tundus, et midagi on õhus.

Prussakovi Rattaühingu aktsioonid oma absurdses lennukuses kuulutasid, et vanale ühiskonnakorraldusele lüüakse varsti hingekellasid. Ja varsti tekkiski sellelt pinnalt Uue Maailma Selts. Nüüd me siis Jaan Tootseniga jälgime neljandat aastat selle ühepajatoidu valmimist. See on üks sellistest projektidest, kus ammu on kadunud piir filmitava ja filmija vahel. Filmitegijana peaksin justkui ootama passiooni - kannatusi, vastasseisu, pisaraid; inimesena aga olen hakanud elama samas rütmis oma heade sõpradega Uuest Maailmast. See on üks oaas, millest tahaks justkui kõigile rääkida ja samal ajal seda liigse populaarsuse eest varjata. Kahju, et ma nii vana mees juba olen ja pereisa pealegi; mõni aeg Uue Maailma Seltsimajas kommuunielamist on see, mida ma oma nooruspäevadesse oleks tahtnud sisse kirjutada. Võib-olla sellepärast ma hängingi Seltsimajas ka vabal ajal, et Uue Maailma vaba õhku hingata. Seltsimaja on sanatoorne paik, mille suhtes meie eduühiskond asub kuskil kaugel eemal. Paistab sealt väike ja naeruväärne.

Ainult mingi ebamäärane kohin kõrvus, mida ei saa tõsiselt võtta.

Peeter Sauter:

Seltsimaja on fenomen, milletaolist ma Eestis pole näinud. On olnud mitmesuguseid kommuune, aga mitte Seltsimaja mastaabis. Kunagi elasin küll tükk aega Liverpoolis, The Blackie's, mis oli sarnane. Aga Blackie oli tegutsenud juba 25 aastat ja seda oli raske värske ja rõõmsana hoida. Seltsimajas on värskus, rõõm ja tegutsemistahe väga tugevalt olemas. Seltsimajas on hea olla ja mul on tunne, et Seltsimaja atmosfäär teeb inimesed lahedamaks, vähemalt selleks ajaks, kui nad seal on. See on umbes taoline fenomen, et kui pallimängumeeskonnal või teatritrupil läheb parajasti uhkesti, siis hakkab ka iga juurdetulija hästi kaasa mängima, nakatub üldisest elaanist.

Loodan väga, et see vunk ära ei kao. No näiteks on neil väga raha vaja, aga kui peaks juhtuma ime ja kuskilt paar miljonit sülle kukkuma (mis oleks ju kihvt ja vajalik), siis on praegune hea atmosfäär ohus. Aga võib-olla on liidrid nii kõvad ja nutikad, et see ei riku midagi.

Kuuene tütar Sissi hängib mul Seltsimajas päevade kaupa, ja kuna ma istun praegu pikad päevad tööl, siis karjatavad ja hoivad ja toidavad teda Seltsimaja elanikud. Ja eks seal ole lapsi veelgi. Minu meelest on Sissi väga heas seltskonnas ja ehk võtab Seltsimaja suhtlusstiilist midagi endasse. Talle Seltsimajas meeldib.