19.04.2007, 00:00
Millist presidenti Prantsusmaa vajab?
Mida pikemaks venib Prantsusmaa presidendivalimiste kampaania, seda enam vaibub kandidaatide soov riiki uuendada, kirjutab Martin Kala.
Kaksteist kandidaati alustasid ametlikku kampaaniat 9.
aprillil, mitteametlik kampaania kestab aga juba oma kümme kuud.
Siiani pole ligi 45 protsenti ehk kuni 18 miljonit valijat veel kindlad, kelle
kasuks oma hääl anda. Neile tundub, et on veel midagi, mis on
pikaleveninud kampaania käigus avaldamata, ning sestap pole nad
küpsed valikuid tegema.
Kes on kes?
Tänaseks on enim silma paistnud neli kandidaati. Staažikas poliitik Jean-Marie Le Pen pakub ennast klannijuhi rolli. Lähtudes paremäärmuslikest seisukohtadest ja tuginedes mitmekümneaastasele sissetöötatud retoorikale, mõjub Le Peni pealikulik valitsusstiil vastuvõetavalt: rahvas vajab kaitset, mida liider neile ka pakub. Le Pen on populist, ta rihib idealistlikule ajalookäsitlusele, tema programmist hõngub uhket nostalgiat. Le Pen on pigem raugastunud sõjapealik kui visionäär, ta esindab aegunud ilmavaadet ja pooldab kinniseid riigipiire, kuid ta on tohutult osav oraator, teda üle rääkida pole lihtne.
Teine kandidaat François Bayrou on Prantsuse poliitika alustala, nn keskmine mees. Millist Prantsusmaad esindab tema? Maalt ja hobusega, öeldakse naljaga pooleks. Ta on provintsipoliitik, kelle juuksed on fotodel vajaduse korral heinapebresed ja kellega tundub olevat lihtne hästi läbi saada. Bayrou esindab täpselt seda, mida maakondade, väikelinnade ja alevike tublid põllumehed ja töökäed soovivad: muutumatust, millele sekundeerib viivuks värske tuuleke. Bayrou on tsentrist par excellence: pendeldades parem- ja vasakpoolsete vahel, eelistab ta kindlaid seisukohti mitte võtta. Aga ta jõuab pragmaatilistele kompromissidele, jagab lahkelt nõu ja on igamehe peretuttav. Kahtlemata kõige euromeelsem kandidaat.
Ka Nicolas Sarkozy on teatud mõttes vahe(pealne) mees: keegi ei mäleta enam, kust ta tuli, ja keegi ei tea, kuhu ta suundub. Ta elab reaalajas, kurameerib kõigiga. Erinevalt paljudest prantslastest on ta välispoliitikas pigem Iisraeli- ja Ameerika-meelne. Sarkozy oskab enda kohale vihapilvi koguda, ta ei valda diplomaatilisi võtteid ja tema intervjuud lõppevad tihti sõnadega “arvaku teised, mis tahavad”. Vastusena Pariisi eeslinnade rahutustele lubas ta “platsi survepesumasinaga puhtaks pühkida”; ametis oleva siseministrina rääkis ta aga “põhjakihist” ja “rahvarämpsust”. Olgugi, et Sarkozy jämedad politseivõtted ning ähvardavad sõnavõtud on pannud masse süsteemi vastu välja astuma, ei pea ta oma edus kahtlema – käesolevatel valimistel müüb ta teistest kaugelt paremini.
Ségolène Royal on modernne ja panustab tulevikku. Naistel pole kunagi Prantsuse päevapoliitikas kerge olnud, kuid praegu näib ajastus õige. Lihtne põhjus: rahvas soovib uuendusi ja Ségolène on võitnud endale reformaatori maine. “Püha Royal” (ka “Pagana Royal”), nagu ajakirjandus teda kutsub, on lubanud “võidumäe tippu ronida”. Tema aura, müstilisus ning raudleedilik käitumine annab põhjuse arvata, et sotsialistidel on päris suur šanss järgmised presidendivalimised võita. “Ärgem kartkem uusi ideid!”-sõnumiga nõudis Ségolène Royale et “poliitika peab muutuma”. Üks mis kindel: just tema tuli lagedale osalusdemokraatia jutuga, millest valijad nüüd juba vaikselt aru hakkavad saama.
Ennustused ei päde
Eri uuringud on rahvast tänaseks veennud ainult kahes asjas: esiteks, et Sarkozy on kampaania algusest saadik teistest sammu võrra ees. Ja teiseks, et teises voor us on kõik veel lahtine. Näiteks eelmiste valimiste aegsed arvamusuuringud ei näinud Jean-Marie Le Penis mingit ohtu, ometigi tuli populist esimeses voorus teiseks! Vilunud prantsuse analüütikud Roland Cayrol ja Stéphane Rozès selgitavad Le Monde’is, et Prantsusmaa on ainus riik maailmas, kus uuringud töötavad ennastohverdavalt nende kasuks, kelle populaarsus on kahanemas. Ja prantslased jälgvad ennustusi sama pingsalt nagu Tour de France’i tulemusi.
Prantslastele on loomuomane pikalt valimisprogrammide üle arutada ja kandidaatide isikuomadusi lahata, ent valimas mitte käia. Möödunud valimistel ülipopulaarne sotsialist Jospin jäi esivoorus alla Le Penile, kuna vasakpoolne valijaskond lihtsalt ei viitsinud valida!
Valiku teeb raskemaks ka parteide kehv enesemääratlemine. Vasakparteid, kes on kaotamas töölisklassi toetust, jagelevad oma identiteedi ümber. Parempoolsed, kelle salves on eelmise presidendiaja viljad, üritavad mõista, kuidas seda eelist kampaanias paremini rakendada.
Teemade nappuses on hakatud üle võtma vastaspoole sõnumeid. Nicolas Sarkozyle kuuluvad ilmselgelt paremäärmuslikud loosungid, nagu “Me saame neist lahti teie heaks” ning “Armasta Prantsusmaad, või lahku siit”. Liberaalse sotsialistina on Ségolène Royal lubanud seista töölisklassi huvide eest, varjates varmalt tõde, et pärineb siniverelisest perekonnast. Lüüa saades mängib ta aga meediale naisohvrit kurjas meestemaailmas.
Teemade asemel tunded
Kui möödunud valimisi saatsid teemadena teravalt välispoliitika ja julgeolek (Iraak), töötuse küsimus ning Euroopa Liit (põhiseaduslepe, liidu laienemine), siis nüüd pole suudetud midagi nii kaalukat välja tuua. Jääb mulje, et kõik püüavad kujundada oma seisukohti selle järgi, mida mõni teine kandidaat on juba öelnud. Seni on läbisegi räägitud millest iganes: Le Pen soovitab kondoomide kasutamise asemel masturbeerida; Ségolène ajab välispoliitikas kõik sassi (tema visiidid Liibanoni, Hiinasse, Quebeci). Sarkozy lööb laineid seisukohtadega, et pedofiilia, nagu ka enesetapud, on geneetilise päritoluga, ja Bayrou puhul ei meenu üldse, millest tema mõtleb.
Valimiste esimene voor, kus selgub kaks parimat, on juba sel pühapäeval, 22. aprillil, viimane voor 6. mail. Keda siis ikkagi valida? Kindlasti mitte paremäärmuslasi, see tähendaks veelgi enam endassesulgumist ning võõraviha. Kui Prantsusmaa oleks Eesti ja Eesti triiviks samalaadses olukorras mis Prantsusmaa, valiksin ma Sarkozy. Lisaks hirmuvärinaile tekitab ta siiski tunde, et on võimeline riiki “kreenist välja tirima”. Kuigi ma pole kindel, kuidas prantslased ta ära seedivad.
Prantsusmaale oleks ennekõike vaja liidrit, kes selgitaks, kuidas ehitada Euroopat, muuta maailma arusaama Prantsusmaast ja prantslaste arusaama nende kohast maailmas. Teemad, millega tulevane president peab tegelema, on väljakutsuvad: kõrge töötusmäär, konkurentsivõime(tus), riigi aeglustunud majandusareng, rahvusliku identideedi küsimused, sisserändajate integreerimine. Siin tuleksid appi Ségolene Royal ja François Bayrou.
Kes on kes?
Tänaseks on enim silma paistnud neli kandidaati. Staažikas poliitik Jean-Marie Le Pen pakub ennast klannijuhi rolli. Lähtudes paremäärmuslikest seisukohtadest ja tuginedes mitmekümneaastasele sissetöötatud retoorikale, mõjub Le Peni pealikulik valitsusstiil vastuvõetavalt: rahvas vajab kaitset, mida liider neile ka pakub. Le Pen on populist, ta rihib idealistlikule ajalookäsitlusele, tema programmist hõngub uhket nostalgiat. Le Pen on pigem raugastunud sõjapealik kui visionäär, ta esindab aegunud ilmavaadet ja pooldab kinniseid riigipiire, kuid ta on tohutult osav oraator, teda üle rääkida pole lihtne.
Teine kandidaat François Bayrou on Prantsuse poliitika alustala, nn keskmine mees. Millist Prantsusmaad esindab tema? Maalt ja hobusega, öeldakse naljaga pooleks. Ta on provintsipoliitik, kelle juuksed on fotodel vajaduse korral heinapebresed ja kellega tundub olevat lihtne hästi läbi saada. Bayrou esindab täpselt seda, mida maakondade, väikelinnade ja alevike tublid põllumehed ja töökäed soovivad: muutumatust, millele sekundeerib viivuks värske tuuleke. Bayrou on tsentrist par excellence: pendeldades parem- ja vasakpoolsete vahel, eelistab ta kindlaid seisukohti mitte võtta. Aga ta jõuab pragmaatilistele kompromissidele, jagab lahkelt nõu ja on igamehe peretuttav. Kahtlemata kõige euromeelsem kandidaat.
Ka Nicolas Sarkozy on teatud mõttes vahe(pealne) mees: keegi ei mäleta enam, kust ta tuli, ja keegi ei tea, kuhu ta suundub. Ta elab reaalajas, kurameerib kõigiga. Erinevalt paljudest prantslastest on ta välispoliitikas pigem Iisraeli- ja Ameerika-meelne. Sarkozy oskab enda kohale vihapilvi koguda, ta ei valda diplomaatilisi võtteid ja tema intervjuud lõppevad tihti sõnadega “arvaku teised, mis tahavad”. Vastusena Pariisi eeslinnade rahutustele lubas ta “platsi survepesumasinaga puhtaks pühkida”; ametis oleva siseministrina rääkis ta aga “põhjakihist” ja “rahvarämpsust”. Olgugi, et Sarkozy jämedad politseivõtted ning ähvardavad sõnavõtud on pannud masse süsteemi vastu välja astuma, ei pea ta oma edus kahtlema – käesolevatel valimistel müüb ta teistest kaugelt paremini.
Ségolène Royal on modernne ja panustab tulevikku. Naistel pole kunagi Prantsuse päevapoliitikas kerge olnud, kuid praegu näib ajastus õige. Lihtne põhjus: rahvas soovib uuendusi ja Ségolène on võitnud endale reformaatori maine. “Püha Royal” (ka “Pagana Royal”), nagu ajakirjandus teda kutsub, on lubanud “võidumäe tippu ronida”. Tema aura, müstilisus ning raudleedilik käitumine annab põhjuse arvata, et sotsialistidel on päris suur šanss järgmised presidendivalimised võita. “Ärgem kartkem uusi ideid!”-sõnumiga nõudis Ségolène Royale et “poliitika peab muutuma”. Üks mis kindel: just tema tuli lagedale osalusdemokraatia jutuga, millest valijad nüüd juba vaikselt aru hakkavad saama.
Ennustused ei päde
Eri uuringud on rahvast tänaseks veennud ainult kahes asjas: esiteks, et Sarkozy on kampaania algusest saadik teistest sammu võrra ees. Ja teiseks, et teises voor us on kõik veel lahtine. Näiteks eelmiste valimiste aegsed arvamusuuringud ei näinud Jean-Marie Le Penis mingit ohtu, ometigi tuli populist esimeses voorus teiseks! Vilunud prantsuse analüütikud Roland Cayrol ja Stéphane Rozès selgitavad Le Monde’is, et Prantsusmaa on ainus riik maailmas, kus uuringud töötavad ennastohverdavalt nende kasuks, kelle populaarsus on kahanemas. Ja prantslased jälgvad ennustusi sama pingsalt nagu Tour de France’i tulemusi.
Prantslastele on loomuomane pikalt valimisprogrammide üle arutada ja kandidaatide isikuomadusi lahata, ent valimas mitte käia. Möödunud valimistel ülipopulaarne sotsialist Jospin jäi esivoorus alla Le Penile, kuna vasakpoolne valijaskond lihtsalt ei viitsinud valida!
Valiku teeb raskemaks ka parteide kehv enesemääratlemine. Vasakparteid, kes on kaotamas töölisklassi toetust, jagelevad oma identiteedi ümber. Parempoolsed, kelle salves on eelmise presidendiaja viljad, üritavad mõista, kuidas seda eelist kampaanias paremini rakendada.
Teemade nappuses on hakatud üle võtma vastaspoole sõnumeid. Nicolas Sarkozyle kuuluvad ilmselgelt paremäärmuslikud loosungid, nagu “Me saame neist lahti teie heaks” ning “Armasta Prantsusmaad, või lahku siit”. Liberaalse sotsialistina on Ségolène Royal lubanud seista töölisklassi huvide eest, varjates varmalt tõde, et pärineb siniverelisest perekonnast. Lüüa saades mängib ta aga meediale naisohvrit kurjas meestemaailmas.
Teemade asemel tunded
Kui möödunud valimisi saatsid teemadena teravalt välispoliitika ja julgeolek (Iraak), töötuse küsimus ning Euroopa Liit (põhiseaduslepe, liidu laienemine), siis nüüd pole suudetud midagi nii kaalukat välja tuua. Jääb mulje, et kõik püüavad kujundada oma seisukohti selle järgi, mida mõni teine kandidaat on juba öelnud. Seni on läbisegi räägitud millest iganes: Le Pen soovitab kondoomide kasutamise asemel masturbeerida; Ségolène ajab välispoliitikas kõik sassi (tema visiidid Liibanoni, Hiinasse, Quebeci). Sarkozy lööb laineid seisukohtadega, et pedofiilia, nagu ka enesetapud, on geneetilise päritoluga, ja Bayrou puhul ei meenu üldse, millest tema mõtleb.
Valimiste esimene voor, kus selgub kaks parimat, on juba sel pühapäeval, 22. aprillil, viimane voor 6. mail. Keda siis ikkagi valida? Kindlasti mitte paremäärmuslasi, see tähendaks veelgi enam endassesulgumist ning võõraviha. Kui Prantsusmaa oleks Eesti ja Eesti triiviks samalaadses olukorras mis Prantsusmaa, valiksin ma Sarkozy. Lisaks hirmuvärinaile tekitab ta siiski tunde, et on võimeline riiki “kreenist välja tirima”. Kuigi ma pole kindel, kuidas prantslased ta ära seedivad.
Prantsusmaale oleks ennekõike vaja liidrit, kes selgitaks, kuidas ehitada Euroopat, muuta maailma arusaama Prantsusmaast ja prantslaste arusaama nende kohast maailmas. Teemad, millega tulevane president peab tegelema, on väljakutsuvad: kõrge töötusmäär, konkurentsivõime(tus), riigi aeglustunud majandusareng, rahvusliku identideedi küsimused, sisserändajate integreerimine. Siin tuleksid appi Ségolene Royal ja François Bayrou.