MINU TEE: Minu pere ja muud loomad
Arhitektuurivaldkonnaga olen seotud juba kolmandat põlve ja Eesti Kunstiakadeemiaga teist. Arhitektist vanaisa Boris Mirov õppis ühel viimastest lendudest, kes omandas oma diplomi veel Tallinna Polütehnilises Instituudis enne arhitektuuriõppe ületoomist tollasesse Eesti NSV Riiklikusse Kunstiinstituuti. TPIs olla õpetus liiga insenertehnikakeskne olnud. ERKI või EKAga oli vanaisa seotud hilisemal ajal – 1963. aastast alates töötas ta seal õppejõuna (alates 1983. aastast dotsendina). Tema kaudu sain minagi oma esimese kokkupuute kunstiakadeemiaga, kuigi väga kaudselt. Kunagi 1980. aastate lõpul – 1990. aastate alguses, kui ta andis mingit ehitustehnikaga seonduvat ainet, olin mina see, kellelt laenati LEGO klotsikesi, et demonstreerida noortele tudengihakatistele erinevaid müüriladumise viise. Kui klotsid tagasi sain, imestasin pikalt, et mis imeasju vanaisa nendega teinud on. Alles hiljem sain teada, et tegu oli NOPSA-seina ladumise demonstreerimisega.
Aastatel 1969–1974 õppis ERKIs arhitektuuri minu ema, arhitekt Krista Karu. Vaatamata möödunud 35 aastale on tema silmis kunstiakadeemia endiselt sama nägu nagu tollal. Naljatledes ta isegi ütleb, et hea otsimise peale tõenäoliselt leiaks koridori seintelt jälgi enda õpinguajast. Ei vaidle vastu, nii mõnelgi praeguse hoone koridoriseinal on näha rohkem ajalugu, kui ühe hetkega hoomata jõuab – uhketest freskodest ja sgrafiitodest trepikodades kuni pikkade filosoofiliste mõtteavaldusteni vetsuustel.
Kas tõesti DNA vastu ei saa? Ju siis mitte. 1999. aastal alustas arhitektuuri- ja linnaplaneerimise osakonnas õpinguid vend ning 2001. aastal asusin ise õppima 1992. aastal kunstiakadeemias avatud kunstiteaduse erialal. Sisseastumisvestlusel uuriti, et kas olen kuidagi suguluses eespool mainitud persoonidega ning et miks siis nende eeskujul arhitektuuriga end otse ei sidunud, vaid sellest kirjutamist eelistan. Käeline osavus jäi mulle pärandamata ja eks need, kes ise ei oska, ongi varmamad kritiseerima.
Mihkel Karu
arhitektuuriajaloolane, kunstiteaduse eriala vilistlane, kes on uurinud oma vanaisa tegemisi. Mirovi projektidega saab aasta lõpuni tutvust teha arhitektuurimuuseumis
