“Minu tõde on valus”

Radikaalse humanisti Ulrich Seidli filmide peategelasteks on looma-armastajad, strippivad külahullud, sonivad surijad ja proled. Margit Tõnsonile kõneleb ta tegelikkuse lavastamisest ja Uue Euroopa valupunktidest.

Werner Herzogi lemmikrežissöör, Austria filmi enfant terrible

Ulrich Seidl

(55, fotol), tundub esmapilgul ohutu kutsikana ja üldse mitte tigeda lõriseva buldogina, kellena teda pärast mäluvärskendavat filmi­vaatamismaratoni vaimusilmas ette kujutan. Hunt hüppab lambanahast välja aga juba esimese eetika valdkonda tüüriva küsimuse peale, härra Seidli silmad löövad hõõguma.

Miks Seidli filmid niisuguseid küsimusi esitama panevad? Põhjus on lihtne. Olgugi et kõik justkui teavad, et tema viimased filmid [nagu

PÖFFilgi

linastunud “

Leitsakupäevad

” (2001), “

Modellid

” (1999) ja Cannes’i võistlusprogrammis osalenud “

Import/Eksport

” (2007)] on läbinisti mängufilmid – mis sest, et “mängitud” reaalsetes keskkondades, enamasti mitteprofessionaal­sete näitlejate poolt täielikult improviseeritud dialoogidega – on tulemus niivõrd realistlik, et lihtne vaataja satub kergesti segadusse ja hakkab lavastajat süüdistama päris inimestega manipuleerimises.

Igal juhul on üllatav leida Ulrich Seidl fookuspersoonina siit Helsingist “

Docpointi

”-nimeliselt dokumentaal­filmide festivalilt. Jah, 20 aastat tagasi ta tõesti alustas dokumentalistina, kuid juba siis meeldis talle piire ületada, väikseid lavastatud stseene “reaalsusega” kokku miksida. [Üks kangemaid palu tollest mängufilmieelsest perioodist on kindlasti Austria väikekapitalistide moodsat orjapidamist kirjeldav “

Good News

” (1990)].

“Ma peegeldan tõde,” selgitab Seidl bravuurikalt. “Ja loomulikult on tõde valus ja tõele näkku vaatamine ebameeldiv. Ning siinkohal ei piirdu asi vaid austerlastega, kellest enamikule loomulikult ei meeldi, kuidas ma neid kujutan. Ukrainlasi (seal toimub pool “Import/Eksporti” tegevusest) ajas ka tõsiselt vihale viis, kuidas ma nende eluolu kujutasin. Mis aga ei takistanud neid omakorda aplodeerimast austerlaste ausa peegeldamise peale. Alati on lihtsam aktsepteerida tõde, mis sind otseselt ei puuduta. Kõik, mida mu filmides näeb, on elus juba juhtunud, mina panen neile elupiltidele lihtsalt raami ümber.”

Muidugi ei salga ta, et see “tõde” on nähtud läbi Ulrich Seidli prillide, kuigi ta on veendunud, et tegelikkus on veel mitu korda hullem kui see, mida me lõpuks ekraanilt näeme – filmid teevad ükskõik kui rõveda reaalsuse ikkagi kraadi võrra kaunimaks. Eriti lihtsakoeliselt seletades – kuigi meile näidatakse Viini vanadekodu surijatepalatit, ei tunne me seal heljuvat surma lõhna.

Just needsamad stseenid vanadekodus (filmis “Import/Eksport”) on toonud Seidlile pärast Cannes’i esilinastust hulganisti avalikku hukkamõistu – ei saa minagi jätta küsimata, et kui surija ei ole enam adekvaatne ning ei saa oma jah-sõna filmimiseks anda, kas see pole siis inimese ärakasutamine ja taunimist väärt. “Need, kes ei saanud ise nõusolekut anda, nende eest andsid selle advokaadid või hooldajad või sugulased. Nii et selle koha pealt on kõik korras. Kedagi ei filmitud vastu tahtmist. Minu arvates on hoopis tähtsam küsimus see, et kes teeb reeglid, kes ütleb, mida võib filmida ja mida ei või? Mul pole tõesti kunagi tekkinud võtetel eeti­lisi või moraalseid kõhklusi, kas jätkata filmimist või mitte.”

Mul tõuseb silme ette stseen ühest varasemast ­Seidli filmist “

Animal &a mp;s hy;Love

” (1995), kus ta demonstreerib austerlaste kohati tõeliselt perversset ­kodulooma-armastust. Kokkuvõttes muidugi traagiline ja kurb film üksikutest inimestest, kes kompenseerivad hellusepuudust krantsi sõnakuulelikuks treenides, puudlit pügades ja mopsi musitades. Aga jah, seal on stseen, kus asi läheb käest ära: tänaval kargavad kaks ­koera teineteisele maruliselt kõrri, naine kriiskab, mehed üritavad veriseid loomi lahutada ... Ohus pole mitte ainult loomade, vaid ka koerte omanike elu. “No ja siis?” küsib Seidl vastu. “Need koerad oleksid üksteist edasi järanud nagunii. Mis vahet seal on, kas ma filmin või mitte? See ei olnud lavastatud stseen, see lihtsalt juhtus nii. Aga te ju ometi ei kahtlusta mind selles, et ma ei sekkuks, kui olukord oleks tõesti eluohtlik? Ma ju vastutan oma näitlejate eest!”

Inimeste ärakasutamises on Seidlit ka varem süüdistatud – näiteks dokumentaalfilm “

Losses to be Expected

” (1992), mille avakaadris teeb striptiisi ilmselgelt vaimselt ebastabiilne, karta on, et seaduse ees süüdimatu külahull. Seidl nõustub, et see olukord oli “keeruline”. Aga tüürib kiiresti jutu mujale. “Küsimus pole ju selles, kas ma jätan kaamera käima või mitte, vaid kuidas ma neid inimesi portreteerin. Küsimus on selles, kas ma jätan neile alles nende väärikuse või mitte. Nagu ka nende surijate puhul – kas te ei arva, et siin peitub paradoks: kogu Euroopa rahvastik vananeb, aga surm on ikka nii suur tabu ning inimesed ei taha seda näha ei elus ega ekraanil. Surijad viiakse silma alt ära ja vat hoopis siin on meie kollektiivse vastutuse koht. Kui neid seal vanadekodudes hoolimatult ja halvasti koheldakse, siis oleme me kõik süüdi.

Mis sest, et mu filmid on lavastatud, ma sunnin vaatajaid tegelikkuse peale mõtlema. Teemad, millega ma tegelen (heaoluühiskonna fassaadi taga toimuva igapäevase fašismi paljastamine – MT), on Uues Euroopas universaalsed – sama hästi võiks nende filmide tegevus toimuda Soomes või Inglismaal.” Kahtlused saavad kummutatud. Ning südametunnistuseta manipulaatoritena lööb ta risti hoopis meedia ja eriti tõsi­eluseriaalide tootjad. “Meedia kasutab ära inimeste tahet end paljastada, kasutab ülbelt ja ahnelt ära nende 15 minuti kuulsuse järele janunevate hingede rumalust ja edevust. Vot see on haige,” virutab Seidl.

Kui Seidli esimene suur läbilöögifilm “

Leitsakupäevad

” (2001) jälgis südasuvises higises Viini eeslinnas pügatud muruga, võõrale silmale suletud aiakestes ja paksude kardinatega varjatud tubades toimuvaid orgiaid, alandusi, võõrandumist ja sotsiaalset külmust, siis “Import/Eksport” (2007) näitab sedasama tuima ükskõiksust veelgi jäisemates kraadides.

Esiteks liitume Ukraina “­Maardust” pärit üksik­ema Olga (­Ekateryna Rak) pealesunnitud tööotsimise teekonnaga Viini. Enne minekut üritab ta raha teenida ka Austria härrade spetsiifilisi kihusid rahuldades, ühte lagunevasse ühiselamusse rajatud “internetiseeritud” bordellis veebikaamera ees tagumikku upitades. Seda alandust peab tema sõbranna kergeks rahaks. Austrias lüüakse ta kodu­abilise koha pealt ühegi seletuseta minema, sest nii need asjad siin käivad: mina võtsin su tööle ja mina võin su iga kell lahti lasta. Koristajakoht vanadekodus toob uued katsumused.

Paralleelselt ja vastassuunas kulgeb Austria musklis nooruki, töötuks jäänud turvatee nistuja Pauli (

Paul Hofmann

) teekond koos pornosõltlasest isaga Ida-Euroopasse. Nende “tööks” on paigaldada kõledatele “Lasnamägedele” nätsukommi-automaate. Kui isa Michael (

­Michael ­Thomas

) ühes järjekordses odavas hotellis, õllepudel peos, hoora neljakäpukile põrandale kamandab ja teda haukuma sunnib, siis ... Vaat just selliste stseenide pärast ongi Seidlit lihtne häälekalt hukka mõista, ehk siis peeglit kiruda.

“Inimesed jätavad oma kodud ja pered maha selleks, et saada tööd. Aga Lääne kapitalism on süsteem, mis küll töökäte sissevoolu üle rõõmu tunneb, hoolimata samal ajal karvavõrdki konkreetsest indiviidist, tema elementaar­sestki heaolust.” Ise ülikooli ajal öövahi, ravimitestija, laotöötaja, pakikandja, eradetektiivi, kullerina töötanud mehel on arusaadavalt sümpaatia lihtsa prole vastu, kes kunagi oma tööga rikkaks ei saa. Seidli järgmine film muide tuleb massiturismi teemadel, mida ta peab samuti Lääne ühiskonnas tabuks. Ühelt poolt on heaoluühiskonna üheks näitajaks statistika, kui palju keegi saab Tenerifel päevitamas, Goas vaimu turgutamas või Kenyas safaril käia – teisest küljest toetab selline massiturism tihti kaudselt näiteks diktatuuririikide sõjategevust, ja päris kindlasti ei aita see kohalike inimeste elatustaset tõsta. Nii et tegelikult on massiturism kahesuunaline, ainult et seda teist suunda – paradiisi ja parema elu otsijate tulva Läände – ei kutsuta turismiks, vaid immigratsiooniks. Meie lähme sinna peesitama, nemad tulevad meile põrandaid pesema, härrasid rahuldama, vanuritel mähkmeid vahetama.

Seidl lükkab ümber žanrite segiajamisest sündinud süüdistused, nagu tal poleks oma elust laenatud tegelaskujude ning neid kehastavate näitlejate suhtes empaatiat: “Ma ei saaks ju teha selliseid filme, kui ma neile kaasa ei tunneks. Vaatajad võivad loomulikult nähtust distantseeruda, see on nende probleem. Kui neid miski mu filmides häirib, solvab, vihastab, siis on see nende mure, tegu on nende eelarvamustega.

Mind huvitavad inimesed. Ja ma ei tahagi vaatajate meelt lahutada. Ma tahangi neid ärritada. Minu filmid ei kritiseeri inimesi, vaid ühiskonda. Ma armastan inimest kõigi tema vigade ja voorustega. Ma tahan, et inimesed näeksid kinos iseennast.” Seidl väidab, et ta pole kunagi vedanud piiri selle põrgu vahele, mida ta filmides kujutab, ja iseenda elu vahele. Tema filmid on osa tema elumängust.

Millesse radikaalne humanist, varasest noorusest katoliikliku ­kasvatuse, seaduste, reeglite, traditsioonide, haridussüsteemi jne vastu protestinud Seidl täna usub? “Ma olen kahtlemata pessimist, aga mul on olemas visioon väärikast elust ning igatsus parema ühiskonna järele. Jah, minu filmides mängib üksildus ühiskonnas suurt rolli, ning seda näidates ütlengi ma, et see on halb, ja me peame leidma niisugusele masendavale eksisteerimisele alternatiive.”

“Allah ei käskinud meil homodele taha keerata”

 
Vana Euroopa, mis maapealse paradiisina meelitab immigrante kokku igast ilmanurgast, osutub lähemal vaatlusel tõeliseks põrguks. Kogu telekast nähtud toredus on võõraste jaoks kuulikindlas klaaskapis luku ja riivi taga. Seda igapäevast põrgut võtsid Ulrich Seidli kõrval “DocPointi” festivalil kirjeldada nii mõnedki autorid.

Esiteks Seidli kõrval assistendina korraliku kooli saanud noore autori Anja Salomonowitzi omapärane eksperiment “It Happened Just ­Before”, kus tavalised inimesed ehk võimalikud inimkaubanduse kaassüüdlased – piirivalvur, bordellipidaja, Herbalife’i müüginaine jt – jutustavad meile kiretul moel orjaks muudetud ohvrite intiimseid lugusid, mis Salomonowitz on omakorda kokku kirjutanud sadade intervjuude põhjal.

Samal ajal jälgib kaamera nendesamade loovestjate justkui rutiinset igapäeva. (Tegelikult oli ka “rutiinne igapäev” muidugi korralikult stsenaariumisse kirjutatud.) Kusjuures kõige kelmikam neist jutustajatest on bordellipidaja, vuntsi, patsi ja prilliga roosas särgis härra, kelle igaõhtune baari korda sättimise rituaalide rida veab muige suule.

Lastes võõrastel jutustada võõraid lugusid üritas autor enda sõnul vältida sentimentaalsuse karisid, sest need naised ei vaja mitte kaastunnet, vaid õiguslikku sekkumist, nende tingimuste muutmist, mis mustrina kordudes üha uusi ja uusi ööliblikaid liimilindile meelitab. Kuid eksperimendi novaatorlikkusest hoolimata jätabki see film pigem külmaks, kui ärgitab mõtlema või aktiivselt tegutsema. See aga vaevalt autori eesmärk oli.

Bruno Ulmeri “Welcome Europe” rõhus aga just emotsioonide väljapressimisele, jälgides kümnete Euroopasse õnne otsima tulnud meeste saatust. Rumeeniast, Türgist, Albaaniast, Marokost, Alžeeriast võrgutavasse Vana Euroopa südamesse Prantsusmaale, Hollandisse, Itaaliasse, Hispaaniasse üle noatera kohale jõudnud põgenikud avastavad õige pea, et ega neid seal keegi ei oota. Nii lõpetab suurem osa neist prostituutidena tänaval, nad elavad silla all pappkastis ja suurejoonelised plaanid saata koju jäänud perekonnale turgutavaid rahasüste tuhmuvad peagi. Ideaalide purunemise järel on narkomaania ja vargused asjade loomulik käik. Muidugi pole kõik need noored süütud kannatajad, kellele tehakse liiga. Vastupidi, mõni tunnistab, et ta ei tahagi teist elu, raha tuleb keha müües lihtsalt kätte, mina juba abi paluma ei hakka, mina võtan, mis mul vaja...

Üks Maroko kutt, kel pole maist vara peale selle, mis tal seljas on, seletab teisele, et mõtle nüüd ise, siin jood viskit ja sööd liha (selleks tuleb ennast müüa muidugi, aga kuna nõudlus on suur, siis tuleb vaid vastikus maha suruda), seal palvetad viis korda päevas ja müüd turu peal kanamune! Kõik siiski ei suuda prostituudiks hakata, sest “Allah ei käskinud meil homodele taha keerata”.

Kurdi põgenik Mehmet, suurte aukus silmadega äraaetud hobuse pilguga mees, vaatab kaamerasse ja võtab oma kannatused kokku: “Niipalju olen ma aru saanud, et üks asi on igal pool maailmas ühtemoodi. Nõrgemad surevad välja ja tugevamad jäävad ellu.”
Ühe alžeerlase ülestunnistus, et kõige hirmsam on selle vagabundi elu juures ikkagi helluse­puudus, mis mõistuse murrab, annab veel viimase löögi.

Inglaste hirmu võõra ees käsitles ka Marc ­Isaacsi “All White in Barking”. Ida-London kubiseb immi­grantidest – Aafrikast, Albaaniast, Poolast, Leedust tulnud inimesed räägivad arusaamatut keelt, ning neid on targem karta kui usaldada.

Kui raske on Euroopal kohaneda olukorras, kus vaid räägitakse multikultuursusest, tolerantsist, võrdsetest võimalustest, tegudes pressib suletud uste tagant tänavale rassism, hirmust sündinud võõraviha, eelarvamustest kantud sallimatus. Põlglikus pilgus on vaid üks sõnum: kasi koju.