Vallo Kruuser
Sel aastal olen igasuguseid asju lugenud. Sattusin Karl Rumori novellikogule ja leidsin, et mõned neist pakuvad tõelist naudingut. Hiljem võtsin sama autori “Krutsifiksi” ette. Vaatamata raskepärasusele nii sisu kui vormi osas närisin ikka lõpuni, kuigi higi tilkus. Ron Jeremy elulugu tundus pärast seda tõeline maasikas. Väga armas raamat ning suure praktilise väärtusega veel peale selle.


Õpetlik, huvitavate näidetega ning silmi avav oli Hannu Lauerma “Usk, lootus ja ohtlik bluff” – iga naiivsusega nakatunud inimese (nagu mina näiteks) kohustuslik kirjandus. Koos Eckhart Tolle “Uue maailmaga” sobiks see hästi piiblit asendama.


Ka mõni poeesiavihik on aeg-ajalt pihku sattunud. Iseloomust tulenevalt sobivad mulle paremini lühemad ja konkreetsemad luuletused. Toomas F Aru näiteks või (:). Luulel on see eelis, et head asja võib kohe mitu korda lugeda. Ja siis mõne aja pärast jälle. Proosa puhul piisab tavaliselt ühest korrast. Välja arvatud Harms muidugi.