Mis liidab Euroopat?
“Lääne tsivilisatsioonis on dialoog degradeerinud konverentsiks,” tõdeb üks peategelastest Rein Raua vastses esseeromaanis “Hector ja Bernard”. Selle tõdemuse kiuste korraldasid Euroopa kultuuriajakirjade võrgustik Eurozine (www.eurozine.com) ja selle Eesti partner Vikerkaar 15.–16. mail Tallinnas esindusliku konverentsi, kus mõned külalislektorid ja üle poolesaja kultuuriajakirjaniku vaagisid Euroopa avalikkuse sfääri olukorda ning kultuuriajakirjade rolli selles.
Kui meenutada, siis Euroopa ühendamine pärast Teist maailmasõda sai alguse majanduslikel ja poliitilistel alustel. 1950. aastate Euroopa liitumislepingud lahutasid teadlikult kultuuriküsimused ülejäänuist, sest kultuurilist lõimumist ei peetud toona mõeldavaks. Tänaseks on jutud ühtse Euroopa kultuuriruumi ja identiteedi üle muutunud seevastu igapäevasteks ning nende üle arutati elavalt ka Tallinna konverentsil. Kõige selgemalt sõnastas probleemi oma ettekandes Eurozine’i peatoimetaja Carl Henrik Fredriksson: “Ühise identiteedi puudumisel pole võimalik püsiv Euroopa ühendus. Ja üleeuroopalise avalikkuse sfääri puudumisel pole võimalik ühine identiteet.”
Mõiste “avalikkuse sfäär” tõi mäletatavasti intellektuaalsesse käibesse Saksa filosoof Jürgen Habermas. Oma klassikalises teoses “Avalikkuse struktuurimuutus” (1962, e.k 2001) näitab Habermas, kuidas 18. sajandil formeerus mitmes Euroopa riigis diskussioonide ja mõttevahetuste sfäär, mis oli sõltumatu riigi ülemvõimust ja koosnes peamiselt kodanlastest. Seda uut kodanlikku avalikkust liitsid esmajoones ühised lugemisharjumused (kiiresti arenev trükiajakirjandus) ja sõltumatud organisatsioonid (haridusseltsidest vabamüürlaste loožideni).
Valgustusaegne Euroopa avalikkus pudenes laiali rahvusriikide väljakujunemise käigus 19. sajandil. Kultuuriliselt arutlev avalikkus muutus kultuuri tarbivaks publikuks, mille palet asus kujundama reklaam. Selle arenguga seoses sõnastab Habermas hoiatava näpunäite veel tänaselegi ajakirjandusele: “Kui toimetuselehekülgede ja kuulutuste läbimüük hakkavad teineteist mõjutama, muutub ajakirjandus, mis seni oli eraisikute kui publiku institutsioon, publiku teatavate liikmete kui eraisikute institutsiooniks – nimelt privilegeeritud erahuvide avalikkusse pääsemise kanaliks.”
Uus sajand on toonud uued ootused avalikkuse sfäärile. On kõnekas, et üks tänaseid Euroopa avalikkuse eeskõnelejaid on seesama Jürgen Habermas, kes tänase vaidluse aastakümnete eest mõisteliselt määratles. Aastapäevad tagasi, 31. mail 2003 ilmusid Habermasi initsiatiivil seitsmes Euroopa ajalehes mainekate intellektuaalide esseed, mis kõik käsitlesid küsimust “Mis on Euroopa?”. Habermas ise üllitas Frankfurter Allgemeine Zeitungis kahasse Jacques Derridaga loo “Euroopa taassünd pärast sõda” (vt EPL/Möte, 17.07.2003), milles nähti 15. veebruari üleeuroopalistest rahutustes Iraagi sõja vastu “signaali Euroopa avalikkuse sünniks”. Aasta hiljem tuleb tõdeda, et tollane optimism polnud päriselt põhjendatud ja Euroopa avalikkus eksisteerib endiselt pigem mõtlejate soovides kui tegelikkuses.
Eurozine’i Tallinna konverents kandis üldpealkirja “Kirjasõna Vabariik?”. See oli korraldajate üleskutse arutleda võimaluse üle, kas 21. sajandil on võimalik uuesti luua midagi 17.–18. sajandil Euroopas eksisteerinud kujutlusliku kultuuriagoraa laadset, kus intellektuaalid saaksid mõtteid vahetada ja arvamusi kujundada.
See pöördumine mineviku eeskujude poole pole juhuslik. Euroopa ühine identiteet eeldab ühist ajalugu, mida on mõistlik otsida rahvusriikide eelsest ajastust. Rahvuslik identiteet põhineb esmajoones vastandustel, võidetud lahingutel või kadunud kangelastel. Ent nagu tabavalt märgib nimekas rahvusluse uurija Anthony Smith: “Pole võimalik leida ühtegi Euroopa analoogi Bastille’ või vaherahupäevale, ühtegi Euroopa tseremooniat sõjas langenutele ega ühtegi Euroopa kuninga- või pühakuhauda.”
Seetõttu ongi mõistlik kuulata Ameerika ajaloolase Robert Darntoni soovitust ja pöörata pilgud 18. sajandisse: “Oma ühise minevikuga kontakti saavutamiseks peavad eurooplased tegema tubli hüppe üle 19. ja 20. sajandi tagasi ning mõtisklema euroopaliku elumõõtme üle valgustusajastul.” (Vikerkaar 2002, nr 2/3). Just valgustus edendas üleeuroopalist eluviisi, liitis kirjarahva ühe ürituse (écrasez l’infâme!) teenistusse ja kultiveeris uusi väärtusi, millel rajaneb tänane Euroopa Liit. Darnton tõdeb: “18. sajandit võib võtta kui meeldetuletust, et rahvus pole alati olnud eksistentsi põhiüksus ja et valgustuse põhimõtted elavad veel tänapäevalgi edasi”
Varauusaegse Kirjasõna Vabariigi velmamist raskendab tänapäeval kummatigi kaks olulist tõsiasja: kui La République des Lettres oli loomult elitaarne ja ükskeelne (kirjarahvas suhtles üle Euroopa omavahel prantsuse keeles), siis tänane Euroopa kultuuriavalikkus saab tõenäoliselt olla vaid demokraatlik ja mitmekeelne. Robert Darnton ei lase ennast nendest kitsaskohtadest häirida: “Kas poleks võimalik laiendada seda ühisest tsivilisatsioonist osasaamise tunnet kõikidele ühiskonnakihtidele? Kas inglise keel ei võiks olla tänapäeva lingua franca, nagu seda oli prantsuse keel kaks sajandit tagasi?” Tallinna konverentsil oldi mõlema võimaluse suhtes ettevaatlikud. Elavat vaidlust põhjustas ürituse ühe peaesineja, Sorbonne’i teaduslooprofessori Pietro Corsi üleskutse valida Euroopa avalikkuse sfääri ühiskeeleks inglise keel, mille vastu tõttasid häälekalt sõna võtma nii suurte kui väikeste rahvuste esindajad.
Teise konverentsi peaesineja, Bremeni ülikooli politoloogiaprofessori Bernhard Petersi esinemisest jäi kõlama küsimus, kas püüd Euroopa kultuuri eraldada Ameerika omast on tänapäeval enam üldse võimalik? Ta tõi selle põhjenduseks andmed, mille järgi Euroopa ja Ameerika kultuurivahetus on viimastel aastatel olnud aktiivsem kui Euroopa-sisene kultuurivahetus. See seisukoht haakub kenasti Jaan Kaplinski väitega, mille järgi “pole mingit Euroopa kultuuriidentiteeti enam ammu olemas. Eurooplased on lihtsalt olnud nii edukad oma kultuuri eksportides, et see on levinud igale poole terves maailmas” (rmt-s: “Mõtteline Euroopa”, Varrak, 2003).
Euroopa avalikkuse sfäär eeldab üleeuroopalisi meediaväljaandeid, mis lugejaid ja vaatajaid liidaks. Senised katsed selles valdkonnas on olnud võrdlemisi edutud, millest annavad tunnistust näiteks 1990. aastatel asutatud “Euroopa esimese päevalehe” The European ebaedu ning Arte telekanali madal vaadatavus. Edukamatest näidetest kõnelesid Tallinna konverentsil kuukirja Le Monde Diplomatique saksa väljaande peatoimetaja Marie Luise Knott ja Ameerikas baseeruva Project Syndicate’i juht Andrzej Rapaczynski. Le Monde Diplomatique ilmub praegu ligemale kahekümnes keeles ja selle saksa väljaande tiraaž tõuseb iga aastaga. Project Syndicate’i haare on Euroopast laiemgi, sest nende vahendusel jõuavad mainekate arvamusliidrite kolumnid ligemale 200 riiki üle terve maailma. Euroopa kultuuriajakirjade võrgustik Eurozine on tänaseks suutnud liita üle 50 kultuuriajakirja ja liitujate nimekiri pikeneb pidevalt. Need on märgid, mis annavad lootust, et Euroopa avalikkuse sfäär on siiski võimalik.
