Triin Reemann: 2006. aasta läbilöögi nominent lavastusega “Hea kuudis”. MARTIN SOOKAEL
Laupäeval, päev enne rahvusvahelist tantsupäeva, kuulutatakse taas välja Eesti nüüdistantsu parimad lavastused ja üllatuslikumad läbilööjad. Auhindu spondeerib Philip Morris Eesti. Aasta läbilöögi nominentide hulgas on seekord kaks noort koreograafi ning üks tantsupaar. Laura Kvelsteinist, kelle duett koos Dmitri Kuusiga etendusest “Just” läbilöögi auhinda püüab, lugege palun aasta esimesest Areenist, tulevikutähtede erinumbrist.

Aga Triin Reemann ja Sandra Zaneva – esimene oma diplomilavastusega “Hea kuudis” ja teine lavastusega “Alkus” – avavad oma suhet eesti tantsuga siin, Areeni soojendusrajal.

Triin Reemann lõpetas 2006. aastal TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja tegi muuhulgas juba üliõpilasena koreograafia Linnateatri etendusele “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4”. Praegu õpetab noortele loovtantsu Rocca al Mare koolis. Sandra Zaneva ehk Sandra Z on tantsimisega tegelenud juba rohkem kui kümme aastat (Fine5 tantsukoolis), läinud aastal süvendas Inglismaal koreograafia- ja digitaalkunstide alaseid oskusi ning mõtleb tulevikus hoopis filmi poole piiluda.

Uurisin neilt, kas Eesti nüüdistants peaks olema pigem oma nägu, või on tantsukunstil universaalne keel, mis ei ole kuidagi piiratud rahvusest ja maast, kus teda parasjagu tehakse.
Triin: “Eesti tants on veidike lai mõiste. Üks tuntud eesti jämmjalg [tervitan siinkohal Raidot (Mägi)] ütles kunagi kuldsed sõnad, et Eesti tantsu üleüldiselt iseloomustab Tuljak, mis on võrreldav hea konjakiga ning millega liialdamine ei tekita pohmelust. Kuid rääkides eesti kaasaegsest tantsust – kaasaegne tants on nagu käsn, mis imeb enesesse kõik, ning nõnda on pohmeluski kerge tekkima. Üldiselt kehtib siiski arusaam, et teravmeelsus meelsuse pärast on tervitatav. Teravmeelsus lihtsalt teravuse või üksnes teravmeelsuse pärast ei kannata aga kriitikat.”

Sandra: “Eesti tants on absoluutselt oma nägu – kõik püüavad üksteisest jubedalt erineda... See arvatavasti ühendabki meid kõiki. Eesti “oma” on täiesti olemas, seda oli eriti hästi tunda, kui ma nägin Taavet Janseni ja Oksana Titova etendust “The Last Hairy” Londonis “The Place’i” teatris – seal näis see väga kosmilise ja iroonilisena. Siin sulas see kuidagi massi ära. Sest me kõik üritame jube iroonilised olla ja ükskõiksed tunduda. Selline ta ongi – külm ja naljakas ühtaegu ning väääääga sarkastiline.

Kellel eesti tantsumaastikul silma peal hoiate ja keda kaugemalt imetlete?

Triin: Pean tõdema, et asjust, mis mu ümber sünnivad, tean ikka kõige vähem ma ise – teised teavad rohkem. Nii palju kui võimalik püüan käia teiste tegemisi vahtimas. Pärast on tavaliselt veel suurem nauding teha seda, mida teen.

Sandra: Eestis hoian silma peal iseendal ja kõigil neil, kes teavad, mida nad teevad... Palju eksinud hingi on, ikka kiputakse kaasaegset tantsu estraadiga segi ajama. Krõõt Juuraku ja Taavet Janseni cheerleader’iks läheks ma küll ning tegelikult ma armastan siin kõiki.

Minu praeguste lemmikute seas on Jo ­Strom­gen, Ina C. Johannessen ja Francesco Scavetta – kõik kummalisel kombel Norrast. Tantsumaailmas on väga oluline näha võimalikult palju teiste koreograafide töid, sest muidu on lihtne ära eksida ja umbe joosta. Tants on aktuaalne ja vahetu kunstiliik, ignorantsust ei saa endale lubada.
Kuhu paigutaksite end skaalal, kus ühes otsas on minimalistlik kontseptualism ja teises ekspressiivne moderntants?
Triin: Teeksin teise skaala: Likerti skaala. On hoiakuid, millega nõustun, ja neid, millele vastu vaidlen. Kontseptsiooni võib leida igast asjast, palju raskem on seda ise luua. Siirast rõõmu on kõik meist haistnud, milleks siis suruda endas alla tegemisrõõm ja vahetada see tegemisvaeva vastu? Ma ei võta elu väga tõsiselt.

Sandra: Täpselt keskele! Olen seda juba maininud ju ka, et minu keha kuulub Tiina Olleskile ja Rene Nõmmikule (nemad esindavad seda ekspressiivset tantsu), aga vaim ja hing ­Kaja Kannile (kontseptualism, ZUGA). Ja tegelikult on kummaline, et Eestis kontseptualismi ikka tantsuks kutsutakse. Kui seda füüsiliseks teatriks kutsutaks (laenates inglise keelest), oleks nii mõnigi arusaamatus ja vaidlus siin maal ära jäänud.

Aasta tantsulavastuse tiitlile ­kandideerivad:
  • Katrin Essenson ja Mari Savitski lavastusega “Sündmuste horisont”
  • ZUGA ühendatud tantsijad lavastusega “Naine ja hunt”
  • Tantsuteater FINE5 / Tiina ­Ollesk & Rene Nõmmik innovaatiliste otsingute eest kaasaegses koreograafias suurteostes “Reekviem”, “L’amfiparnaso” ja “Carmina Burana”
  • Oksana Titova ja Juhan Ulfsak lavastusega “Roots”