Mis on in?
“Ja siis tahaks ma juhtida veel tähelepanu Lewitscharoffile. Janika, too üks eksemplar “Apostoloffi”,” tulistab Suhrkampi kirjastuse õiguste ja litsentside osakonna juhataja dr Petra Hardt kiirelt. Proua Hardt on silma järgi viiekümnendates eluaastates naine ning ka lilleline kleit ei leevenda tema võimukat olekut. Tema vasakul käel istunud üleni musta riietatud imeilus Janika tõuseb ja kaob hetkeks ruumist, et ilmuda tagasi ühe kollakaspruunides toonides raamatuga. Proua Hardt haarab selle kohe enda kätte ning räägib ilma hinge tõmbamata edasi.
On kolmapäeva hommik, 16. märts ja Berliinis sajab jäist vihma. Istun Prenzlauer Bergi linnaosas sajandi eest ehitatud vabrikuhoones, kuhu paar aastat tagasi kolis Frankfurdist Suhrkamp: Hermann Hesse, Walter Benjamini, Hans Magnus Enzensbergeri ja paljude teiste kuulsuste ihukirjastus. Osalen Goethe Instituudi külalisena Ida-Euroopa kirjanduskriitikutele ja tõlkijatele korraldatud reisil Berliini ja Leipzigi. Esimeses tutvustatakse Saksa kirjandusinstitutsioone, teises aga maailma vanimat, 15. sajandi lõpul alguse saanud raamatumessi.
Messile sõiduni on jäänud mõni tund ning akende vastu trummeldava vihma taustal kuulame loengut Suhrkampi sellekevadisest toodangust. Kirjastajad ei tee valimatut reklaami, vaid annavad asjatundliku ülevaate teostest, millest peagi räägib kogu Saksa meedia. Ja mõnel juhul ka kogu Euroopa, isegi kogu maailma meedia…
Kuid selleni on veel aega. Esialgu tuleb teha nägu, nagu mind ei vaevaks pohmell, magamatus ja külmetus, ning keskenduda. Selleks ma siin ju olengi. Kui proua Hardt sügavalt välja hingab ja palub küsimusi esitada, tõstan kergelt tudiseva käe ning formuleerin käheda häälega küsimuse uutest kirjandustrendidest – tööd tuleb ju ka teha, ega Ekspress poleks mind nädalaks ära lasknud, kui ma poleks peatoimetajale tõotanud välja uurida, mis kirjanduses moodi tuleb.
Minu küsimust ei peetagi väga debiilseks – vähemalt ei näita keegi seda välja. Selle asemel nipsutab sakslanna sõrmi ning laseb veel raamatuid kohale tassida. Hardt juhib tähelepanu ühele ja teisele, kuid tunnen, kuidas Berliini kõrtsides veedetud magamata ööd minust võitu saavad ning tähelepanu hajub. Vastik on. Vahin oma teetassi, meenutan viina, mida sai õlle kõrvale manustatud, ning tunnen iiveldust.
Siis aga haarab Hardt laualt halli esikaane ja oranži seljaga raamatu. Die Liebe zur Zeit des Mahlstädter Kindes veerin kaanelt, kui proua teatab, et tegu on millegi erilisega. Nagu ma aru saan, on kõnealuse jutukogu autor noor austerlane Clemens J. Setz, kelle kohta kõlavad märksõnad panevad mind kõrvu kikitama. Meeleheide, üksindus, inimvaimu põhjakihid, sundkäitumine, frustratsioon ja seksuaalperverssused… Tundub paljutõotav.
Kui kohtumise ametlik osa on läbi ja meile teatatakse, et võime äsja tutvustatud raamatutest mõne huvipakkuvama endale saada, päris tasuta ja otsekohe, palungi teost, mille pealkirja võiks tõlkida kui “Armastus Mahlstadti lapse ajal”. Kaheksateistkümnest novellist koosneva kogumiku teeb oluliseks veel üks tõik: Suhrkamp on selle esitanud Leipzigi raamatumessi auhinna kandidaadiks. Peaks teos võitma, trükitaks kohe lisatiraaž ning raamatust pasundaks kogu Saksa meedia. Põnev-põnev.
Bussis Leipzigi poole sõites lappan ajalehti: Die Welt on avaldanud iroonilise, kuid tunnustava arvustuse, Setzi nime märkan ka Frankfurter Allgemeines. Autor on seega täiesti kohal. Kuid kas ta on ka in?
Ma ei tea seda. Küll aga keerleb minu peas pool aastat varem kuuldud mõte: uus trend maailmakirjanduses on intellektuaalne meesautor. Seda kuulsin Eesti Kirjanduse Teabekeskuse direktorilt Ilvi Liivelt pärast sügisest Frankfurdi raamatumessi. Tolleks ajaks oli saksa keeles jõudnud ilmuda ning saanud sooja vastuvõtu osaliseks 2010. aasta alguses Ameerikas ilma teinud Jonathan Franzeni “Vabadus” (Freedom). Samas sai Saksa Raamatuauhinna Vojvodina ungarlanna Melinda Nadj Abonji… Ei toeta nagu teooriat intellektuaalsest mehest… Ent möödunudaastane Booker läks ometi briti juudipapile Howard Jacobsonile. Ja sügisel sai oma Goncourt’i lõpuks kätte Michel Houellebecq. Tema kohta võib öelda mida tahes – kritiseerida ta kilpkonnanägu ja saurusesilmi, rääkimata rõvedast parkast, mida ta alati kannab –, aga ebaintellektuaalsust ei saa “Elementaarosakeste” autorile kindlasti ette heita…
Nii et sõidan Leipzigi segaste ootustega uue võimaliku trendi osas. Eeldan, et Setz ikkagi ei võida, et auhinna saab temast vanem ja tuntum autor, samuti austerlane Arno Geiger. Viimase “Vana kuningas paguluses” (Der alte König in seinem Exil) tekitas siiruse, avameelsuse ja sümpaatiaga, millega kirjanik oma dementsest isast jutustab, suurt poolehoidu nii kriitikutes kui lugejates. Intellektuaalne kirjandus seegi…
Kuigi, kas nüüd just intellektuaalsem Setzist, ei julge ma öelda. Tolle lugudes on äratuntavat, ent originaalset kafkalikkust – ühes surub naine oma abikaasale peale sadomasohhistliku mängu, mis lõpuks mõlemat traumeerib, teises kujunevad aga hallitavad visiitkaardid, käekotid ja rahatähed kõikehalvava hirmu sümboliteks ning kolmandas soovib mees, et prostituut talle raha eest emaks hakkaks…
Selle taustal polekski ma ehk tohtinud üllatuda, kui 1982. aastal sündinud Setz sai Leipzigis auhinna ja 15 000 eurot. Pole paha. Kinnitab teesi, et intellektuaalne mees on in.
Mida selle teadmisega peale hakata? Võib-olla annavad järgmised leheküljed vastuse. Neil tutvustavad Eesti kriitikud raamatuid, mille Amazoni toimetajad kuulutasid 2010. aasta ilukirjanduse paremikuks. Muidugi esindavad nad angloameerika maitset, kuid tegu on hea kirjandusega. Kas nendest raamatutest võib aimata ka tulevasi trende? Tont teab. Võib aimata, võib ka mitte. Igatahes on kaheksa esikümnes oleva teose autorid mehed ning kõik nimetatud raamatud on parimas mõttes intellektuaalsed. On see trend või mitte, see polegi tähtis. Tähtis on kirjandus ise. Lugegem.
Areen kommenteerib raamatuid, mida tähtsaima ingliskeelse võrguraamatupoe Amazon.com toimetajad peavad möödunud aasta kümneks parimaks ilukirjandusteoseks.
New York Times nimetas “Matterhorni” üheks kõige tähendusrikkamaks ja säravamaks romaaniks, mis on Vietnami sõjast kirjutatud. Raske on sellega mitte nõustuda, kui jätta tähelepanuta, et pärast raamatu läbi lugemist kestab selle rusuv mõju veel nädalaid. Ülimalt realistliku, ühtlasi suure üldistusjõuga raamatu autor on ise paljude autasudega pärjatud Ühendriikide merejalaväeohvitser ja Vietnami sõja veteran.
Romaani peategelane on nooremleitnant Waino Mellas. See nimi on tähelepanuväärne oma soomeugrilikkuses. Romaanis pole siiski vihjeid tegelase päritolule, nii et tegu võiks olla mitmenda põlve soome või eesti väljarännanute järeltulijaga. (Või on tegu hoopis viitega kuulsale merejalaväekaptenile, juba Talve- ja Jätkusõjas võidelnud Larry Thornile ehk Lauri Törnile, kes 1965. aastal Vietnami sõjas kopteriõnnetusel hukkus.)
Tegevus toimub Põhja-Vietnamis asuva kolme väljamõeldud kõrgendiku – Matterhorni, Eigari ja Sky Capi ümbruses. Tegevusraadius on umbes 30 kilomeetrit, kuid kuna kõrguste vahe on sadades meetrites, nõuab merejalaväelastel džunglis kahe kõrgendiku vahel liikumine nädalaid. Sellega üldiselt romaani tegevuspiirkond piirdubki.
Raamatu teeb eriliseks naturalismi tase, mille Marlantes on saavutanud. Detailitäpsus ei takerdu detailidesse, vaid tekitab lugejas lausa füüsilise ebamugavustunde. Teiseks eraldab Marlantes sõjapidamise poliitilise ja lahinguvälja tasandi. Ta kirjeldab merejalaväelasi võitlejatena, kes võivad olla ülikriitilised neile antud ülesande suhtes, kuid kellel ei tule pähegi ülesannet täita vähema kui sajaprotsendilise pingutusega. Nende vaim ja tahe on raudsed. Lugeja samastubki džunglis rassivate meestega. Mellase rühma raadio teel juhtivate kõrgemate ohvitseride motiivid tuuakse samuti halastamatult esile: lootus saavutada lahingus tulemus, mis kindlustaks üleviimise kõrgemale ametikohale. Tölplus, mille tõttu jäetakse nälgivatele meestele saatmata toiduaineid ja lisamoona; argpükslikkus, unustamine. Samas on ohvitserid pühendunud sõjaväelased, kes saavad aru, et neid ootab ees paratamatu lüüasaamine.
Raamatu alguses on Mellas kollanokk, lõpus aga karastunud ohvitser, kes on ära teeninud oma meeste lugupidamise. Sellest hoolimata unistab ta iga päev hetkest, mil tema teenistusaeg lõpeb ning ta koju sõidab.
Priit Hõbemägi
Kohe ilmumisel Suureks Ameerika Romaaniks nimetatud raamat, mis räägib üldiselt sellestsamast millest Franzeni eelmine suur romaan “Parandused” (e.k 2004), see tähendab, Ameerika perekonnast, ema ja laste vahelistest suhetest, ideaalidest, mis kipuvad kaotsi minema. Seekord koosneb perekond pereema Pattyst, kes on koduperenaine, tema juristist mehest Walterist ja nende kahest lapsest Joeyst ja Jessicast. Raamatu tegevus algab 1960. aastal ning katab aja 2010. aastani, küll mitte päris lineaarselt. Selle aja jooksul juhtub USAs ja maailmas nii mõndagi ning Franzen jälgib laiema maailma peegeldusi perekonna elus, seda, kuidas argipäev soovidest ja tahtmistest võitu saab, kuidas elu ei lähe nii, nagu inimesed tahaksid. Väärtused muutuvad ühiskonnas ja ka perekonnas. Franzen kirjutab väga hästi, tema raamatus pole õieti mingit eksperimentaalsust, vaid tegu on üsnagi traditsioonilise romaaniga. Tema stiil ja keel on aga väga värvikad ja täpsed ning täielikult selle teenistuses, mida ta öelda tahab. Tal õnnestub oma tegelased elusaks muuta ning kuigi tema kirjeldustes ja suhtumises on tajutav iroonia, on selles ka tubli annus mõistmist.
Pole tõenäoline, et see mahukas raamat kunagi eesti keelde tõlgitakse. Seepärast tasub kindlasti lugeda “Parandusi”, mis ei jää “Vabadusele” sugugi alla.
Krista Kaer
Veel noore (37) endise ajakirjaniku Tom Rachmani raskesti tõlgitava pealkirjaga romaan räägib suure rahvusvahelise ajalehe allakäigust. Kunagine mõjukas väljaanne kuhtub, kaotab lugejaid ja tellijaid, töötajate moraal vangub, Euroopas asuvast toimetuses kaugel Ameerikas asuvad omanikud on ükskõiksed ja väldivad kokkupuuteid toimetusega – kõik need hädad, mida täna tajub üha suurem hulk “vana meedia” töötajaid. Rachman on suurepärane jutustaja ning tegelaste ring ulatub lehe peatoimetajast küljetoimetajani. Raamat koosneb rohkem või vähem teineteisega seotud, puänteeritud osadest, mis kõik allakäigu pilti täiendavad. Eraldi vahejutustus on pühendatud lehe asutaja järeltulijale, kelle ülesandeks on väljaanne lõplikult sulgeda. Üksiklasest mees aga tunneb rohkem huvi oma koera kui inimeste vastu, kelle elutöö ta lõpetab.
Kuid asi ei ole ainult selles, et paberleht on ajale jalgu jäänud. Ka ajakirjanikud ise on kinni väljaande kunagistes õnnepäevades. Nad meenutavad pisarsilmi, kuidas korrespondendid kogu maailmast teateid saatsid ning ajaleht ministreid toolilt tõukas. Iroonia on mitmetasandiline – ajaga koos muutuda võib olla narr, kuid ajast maha jääda on veel narrim. Võidab see, kes muutub enne, kui temalt muutumist nõudma hakatakse. Pole aga raske aimata, kust Rachman inspiratsiooni leidis – ta töötas raamatu kirjutamise ajal International Herald Tribune’is…
Priit Hõbemägi
1972. aastal Põhja-Iirimaal sündinud O’Farrelli romaan võitis tänavu maineka Costa auhinna. Mitte asjata. Oma viiendas romaanis on autori stiil samavõrd poeetiline kui eelnevas neljaski, kuid nüüd on ta sellele lisanud täpsust ning tähelepanu üksikasjade vastu.
352-leheküljelise romaani alguses põgeneb ülikooli lõpetanud Lexie maakodust 1950ndate Londonisse, et sukelduda Soho boheemlasellu ja lootusetult armuda. Edasi suundub aga autori tähelepanu tänapäeva. Keskmesse tõuseb Elina, kes toibub oma esimesest, raskelt läinud sünnitusest, millest värske ema tagatipuks suurt mitte midagi peale seosetute piltide ei mäleta. Samal ajal püüab tema elukaaslane Ted tulla toime mälestustega, mis ei näi üleüldse kuuluvat talle…
Lugejal on alguses raske mõista, kuidas – või kas üldse – peaksid 1950ndatel ja tänapäeval hargnev liin omavahel haakuma, kuid nad haakuvad. Lõpplahendus on ühtviisi üllatav kui ka ettearvatav, sest ilmselt oskab enam-vähem iga kirjandusega tuttav lugeja aimata, et kuigi näiliselt ei ole kaks lugu omavahel seotud, peab ometi midagi olema, mis ajendab kirjanikku kirjutama kaht lugu kahest naisest.
Peeter Helme
See üks päev on 15. juuli. Autor laseb 1988. aasta 15. juulil kohtuda ja koos öö veeta Emmal ja Dexteril, kahel noorel Edinburghi ülikooli lõpetajal, ning näitab neid siis sama kuupäeva paiku 2007. aastani. Dexter on üsna heast ja jõukast perekonnast, Emma vaesemast perest pärit idealist, kes tahab maailma muuta. Neid tõmbab teineteise poole, kuid armastajaid neist ei saa, sest erinev ellusuhtumine ei lase neil koos olla. Samal ajal ei suuda nad teineteist unustada ning nende sõprus jääb kestma läbi aastate, kõikudes kogu aeg millekski rohkemaks kujunemise veerel.
Emma idealism saab pärast ülikooli elult üsna kõvasti räsida, ta tegeleb asjadega, mis talle rõõmu ei valmista, on sunnitud taluma ettekandjatööd viletsas Mehhiko restoranis, töötama õpetajana ning avastab alles siis endas kirjaniku. Dexteri elu ei nõua pingutust, ta reisib, vahetab kallimaid, võtab naise, läheb lahku, saab kollasevõitu telesaate saatejuhiks, hakkab jooma, käib vahepeal alla ja katsub end uuesti koguda. Terve selle aja ristuvad Emma ja Dexteri teed mitte küll väga sageli, aga siiski, taustaks Suurbritannia muutumine.
Raamatut on kerge lugeda, aga sellel on üsnagi nukker allhoovus, mille üks sõnum võiks olla, et ei maksa midagi tulevikku lükata, inimesi enda ümber tuleks märgata ajal, mil nad seal veel olemas on.
Krista Kaer
Vahel juhtub, et mõni kirjutab end debüüdiga kuulsaks ning teeb seda isegi nii hästi, et ka kriitikud noogutavad tunnustavalt. Täpselt nii läks inglise päritolu ameeriklanna Helen Simonsoni “Major Pettigrew viimse võitlusega”.
Muidugi kasutas Simonson vana retsepti: ta sidus oma teoses üksiku ja üleüldise, ajatu ja ajaliku ning viis tänapäeval pigem suurlinnade kui maaeluga harjunud lääne lugeja sügavale Inglise provintsi, mis juba automaatselt tekitab melanhoolseid ja romantilisi tundeid.
Simonson kõneleb vana majori konfliktist moodsa maailmaga. Kui Pettigrew vend sureb, jääb ahnete pärijate ning isa arusaamad ära põlanud pojaga silmitsi seisev veteran üksi. Ootamatult leiab ta seltsi pakistanlannast poepidajalt Jasmina Alilt. Karikatuursuseni inglaslik Ernest Pettigrew on sunnitud revideerima oma arusaamu võõraste kultuuride, samuti naiste osas. Viibides viimaks ometi üksi, ilma oma venna, sugulaste – või miks mitte ka kunagi juhitud väeosata –, viimase mehena talle tundmatul lahinguväljal, avastab Pettigrew, et võõras ei ole tingimata ohuallikas. Ka pole võõras tingimata sugugi nii võõras, kui algul tundub.
Nagu öeldud, on romaan kohati karikatuurne, kuid seda taotluslikult, liigsetesse äärmustesse langemata. Debüüdi kohta on “Major Pettigrew” igati tugev teos, mis võiks näiliselt võõrastest muredest kõneledes vabalt lahutada ka eesti lugeja meelt.
Peeter Helme
Nagu pealkiri reedab, sureb teoses üks keskseid tegelasi, Skippy. Autor on lausa nii läbematu, et tapab Skippy kohe alguses. Järgnev raamat kirjeldab rohkem kui 600 leheküljel sündmusi, mis viisid Skippy surmani, ning mis toimub pärast seda. Tragikoomiline lugu toob meieni Iiri katoliku poistekooli ning selle õpilased ja õpetajad. Nagu teismelistele poistele kohane koosneb nende elu peamiselt arvutimängudest, tüdrukutest, seksist, aga ka narkootikumidest, vägivallast ja filosoofilistest vestlustest. Tähelepanu pälvivad ka õpetajad oma valikute ning muredega. Kõiki tegelasi paistab ühendavat mõte, et nende elu ei ole selline, nagu nad lootsid. Skippy toakaaslane Ruprecht isegi väidab, et kogu universum võib olla “ehitatud üksindusest”.
Siiski pole “Skippy sureb” läbinisti lootusetu teos. Murray oskab omavahel sobitada traagilist ja armastusväärset, banaalset ja ülevat. Nii ei muutu raamat ühelaadseks ning naljakad situatsioonid (teismeliste poiste avastus, et nad on tüdrukute ühikasse sattudes astunud hoopis 11. dimensiooni) vahelduvad tumedama alatooniga jutuliinidega (Skippy ema on suremas, poisi ujumistreener on teda “ebasobivalt” katsunud). Teemades, mida Murray teos puudutab, ei ole just midagi uudset ega šokeerivat, kuid need suudavad siiski mõjuda olulise ja paeluvana. Kui lisada siia veel Murray osav keelekasutus, on mõistetav, miks “Skippy sureb” on osutunud menukaks.
Agnes Neier
Inglise keelde on selle raamatu pealkiri tõlgitud kui “Maa lõppu” (To the End of the Land), heebreakeelne originaal on aga “Isha Borachat Mi’bsora”, mis tähendab “Naine põgeneb teadete eest”, ning sellest, aga lõpmata paljust muustki see raamat ka räägib.
Lühidalt öeldes lahkub peategelane Ora, keskealine naine, kelle silme läbi on suurem osa raamatu tegevusest esitatud, kodust pärast seda, kui ta on viinud oma poja Oferi ootamatult uuesti sõjaväeteenistusse, kust noormees on äsja demobiliseeritud. Poja pärast kartes ei suuda ta koju jääda, sest usub, et talle pole võimalik halbu uudiseid tuua, kui teda pole neid vastu võtmas. Ta veenab vana sõpra Avrami endaga kaasa tulema ja asub jalgsi teele läbi Iisraeli. Teel jutustab ta Avramile oma perekonna lugu. Vähehaaval selgub, et Ora, Avram ja Ora kodust lahkunud mees Ilan on kohtunud teismelistena nakkushaiglas Kuuepäevase sõja ajal. Hiljem on Oral olnud suhe mõlema mehega, lõpuks on ta valinud Ilani.
Avram on Yom Kippuri sõja ajal luureohvitserina egiptlaste kätte vangi langenud ning piinamine on ta vaimselt ja kehaliselt peaaegu hävitanud. Ta on eraldanud ennast tervest maailmast ning eriti Orast ja Ilanist. Püüdes tõestada Avramile, et ta on ikka veel mees, on Ora temast rasedaks jäänud ning Ofer ongi Avrami poeg, kellest Avram pole tahtnud midagi teada. Nüüd, jalgsi läbi Iisraeli minnes kuuleb ta kõike nii Oferi kui tema vanema venna Adami kohta.
Võib muidugi öelda, et see on raamat Iisraeli olukorrast ja sõdadest, kuid lugedes tekib üsna varsti tunne, et piir Iisraeli ja maailma vahel hajub. See on üleüldse raamat inimestest ja sõdadest. Ja ilmselt ei ole võimalik seda romaani vaadelda eraldi ka autori enda elust, sest selle kirjutamise ajal hukkus Teise Liibanoni sõja viimastel tundidel tema noorem poeg Uri. Nii, nagu oli Ora lootnud, et tema retk kaitseb ta poega, oli ka Grossman lootnud, et raamatu kirjutamine ei lase ta pojal surra.
Krista Kaer
New York Times nimetas 1973. aastal sündinud ameeriklase Anthony Doerri neljandat teost, jutukogu “Mälumüür” “veidraks ja kauniks” ning sedastas, et neis kuues loos on rütm kõikemäärav.
Ega teisiti polekski vahest võimalik: Doerr laseb oma lugudel laiutada üle eri kohtade ja aegade kuristike ning selleks, et seejuures lugejat mitte üle koormata, ongi vajalik hoida õiget rütmi ja tempot. Tarvis on doseerimisoskust. Ja seda kogenud novellistil jagub.
Tänapäeva kirjanduspildis, kus žanritevahelised piirid ähmastuvad, luues üha uusi ja kitsamaid alažanre, mõjub Doerr moodsa ja stiiliteadliku autorina. Nimelt põimuvad tema juttudes ajalugu ja tänapäev, käsitlemist leiavad sellised “igihaljad” teemad nagu holokaust,
kolonialism ning nüüdisinimese üksindus.
Ka ei puudu neis teatav ulmelisus: näiteks tulevad mitmes novellis mängu kunstlikud mäluasendajad, omalaadsed kõvakettad inimeste jaoks. Kuid ulmelisus on eelkõige sümboolne: kirjanikku huvitab mälu, selle toimimine ning mõju meie igapäevaelule. Ja selles osas oskab ta kahtlemata olla psühholoogiliselt põnev ning mängida nii oma tegelaste kui lugejate tajuga.
Peeter Helme
Ameerika lääneosariikide poliitiliselt mõjukast mormoonidünastiast pärit romaanikirjaniku kolmas romaan ilmus üheksa aastat pärast autori teist teost.
“Üksildase polügaami” peategelane Golden Richards on, nagu autorgi, mormoon. Goldenil on neli naist ja kakskümmend kaheksa last. Iga kord, kui ta tunneb end halvasti – ja seda tuleb temasuguse intensiivset eraelu arvestades tihti ette –, ümiseb ta endamisi kõigi oma laste nimed ühes rodus ette… Armas ajaviide. Natuke naljakas, aga omamoodi ka traagiline. Selline on ka Udalli romaan: natuke naljakas, kuid siiski hämar, musta huumoriga vürtsitatud. Ja mitte ainult huumoriga…
Kes tahab, võibki seda lugeda veidra perekonnaloona, kuid tegu on ka võimsa tekstiga tänapäeva inimesest kui sellisest. Golden Richardsil on küll neli naist, kuid ta on salaja armunud veel ühte. Tal on küll 28 last, kuid tema elu pole enam endine pärast ühe lapse surma. Teda ümbritsevad inimesed, kuid tegelikult on ta väga üksi. Üksi kesk maailma, kus ohud ja surm ähvardavad teda just oma lähedaste poolt.
Peeter Helme
