Mis on, mis näib nii ilus?
"Nii see on (kui teile nii näib)"
Autor Luigi Pirandello.
Tõlkinud Aleksander Kurtna. Lavastaja Adolf Šapiro.
Kunstnik
Vladimir Anshon. Mängivad Anu Lamp, Elmo Nüganen või
Tõnn Lamp, Elisabet Tamm, Anne Reemann, Hele Kõre või
Ursula Ratasepp või Külli Teetamm, Rain Simmul, Epp Eespäev,
Indrek Sammul, Kalju Orro, Allan Noormets, Piret Kalda ja Roman Baskin
(külalisena).
Esietendus 11.11.2006 Linnateatri Taevalaval.
Adolf Šapiro "Nii see on (kui teile nii näib)" Linnateatris on meisterlik lavastus. Aga mitte selles mõttes, et midagi igale maitsele, naeru ja pisaraid, unustust ja tröösti - ja ometi on ta ka kõike seda. Olles teater.
Tegu ei ole Tšehhovi ega Turgeneviga, Ibseni ega Agatha Christie'ga. Tegu on itaalia kirjaniku ja mõtlejaga, kel nimeks Luigi Pirandello (1867-1936). Pirandello kuulus loomeinimeste põlvkonda, kes said Õhtumaa allakäiku omal nahal tunda, kes väljendasid skeptiliselt ja geniaalselt sajandivahetuse vaimu ning kelle halvimad kahtlused leidsid elutee lõpul natsismi võidukäigus kinnitust.
Dramaturgina sai Pirandellole osaks teatriuuendaja roll, kõrvuti eakaaslase Stanislavski (1863-1938) ja põlvkond noorema Brechtiga (1898-1956). Nende meeste lapsepõlveteater on konserveerituna säilinud ooperi- ja operetiteatri stampides tänaseni - 19. sajand kummitab 21. sajandi teatri alateadvuses paatose, sentimendi ja vodevilli kujul kõikjal, kus eelarvamused aetakse segi au mõistega. Ennetades 20. sajandi eksistentsialiste ja laskmata end häirida Euroopat tol ajal tabanud Ibseni-vaimustusest, tundis Pirandello teatris, näitlejas ja maskis ära viljaka mudeli, mille abil uurida inimest ja tema olukorda maailmas.
Šapiro tuletab meile meelde, et Itaalia on commedia dell'arte maa (mäletate Nüganeni "Armastust kolme apelsini vastu", see oli dell'arte teater), ooperi ja Fellini maa. Šapiro on seekord teatraalne, fantaasiaküllane, groteskne ja emotsionaalne. On korraga Gogol ja Fellini. Brecht ja Stanislavski.
Vladimir Anshoni lavakujundus on lumivalge ja kõikvõimalik. Lavamaailmas siin- ja sealpool peeglit viirastub sametpunane salong, mis kannab 19. sajandi II poole romantilist ja samas umbset hõngu. Lavaruumi õrnus, helgus ja ambivalentsus on ilus, mänguline ja sügav.
Šapiro tõestab koos Pirandello ja Linnateatri näitlejatega, et teatris võib panna vaataja uskuma millesse tahes. Et ühte ja ainsat tõde ega ilu pole olemas, ühesuguse eluõigusega eksisteerivad kõrvuti erinevad maailmad.
Ühelt poolt ei lase Šapiro vaatajal unustada, et viibitakse teatris, Laial tänaval, Taevalaval ja mitte Itaalias, et mängitakse ühe itaalia mehe poolt väljamõeldud lugu ja et näitlejad kehastuvad väljamõeldud tegelasteks. Teiselt poolt ahvatleb ta samasuguse veenvusega unustama, kus viibitakse, vaatajale tutvustatakse kahte salapärast ja skandaalset musta riietatud tegelast (Anu Lambi ja Elmo Nüganeni suurepärased rollid) ning nende ümber tiirlevat, nakatavast uudishimust ja vastuolulistest faktidest hulluvat seltskonda.
Näitlejad elavad rollidesse sisse, viivad vaatajad huvi ja kaasaelamise seisundisse, et siis ootamatult tegelase seest välja hüpata, ürgsest mängurõõmust laetuna saatürlikke hundirattaid visata ja rebida järsu liigutusega kardinad peeglite e est, ning vaataja, kes hetk tagasi oli end laval loodud illusioonis kaotanud, jääb kohmetult, häbenedes ja võõristades silmitsi iseenda peegelpildiga. Šapiro ja näitlejad on väga osavad sooritama mõjuvaid ja ootamatuid hüppeid ühest mängust teise, pannes nõnda vaataja viskuma kuumast külma, naerust hingeliigutuseni, emotio'st ratio'sse.a
Millest tunneb ära hea teatri?
Ootusärevusest enne saali sisenemist. Teadmatusest, mis ootab ees. Rõõmust olla siin ja praegu. Võimalusest lasta end üllatada ja mänguga kaasa minna. Sellest, kuidas päästetakse valla assotsiatsioonide ja kujundite tulevärk, kuidas tukslev ja tundlik teatriorganism vallutab vaataja meeled ja esitab talle filosoofilise väljakutse.
Võtmestseen Šapiro lavastuses "Nii see on (kui teile nii näib)" jättis teadvusesse emotsionaalse jälje, et midagi juhtus. Mingi kohutav õnnetus. Ja et igal inimesel on õigus oma saatusele ja oma saladusele. See, kuidas lavastuse sõnum kohale jõuab, raputab läbi. Šapiro, nagu tõeline mustkunstnik, lubab endale triki saladuse avaldamise ja samal ajal selle meisterliku ja järeleaimamatu sooritamise.
