Siim Nestori reportaaž ülemaailmse plaadipoepäeva tähistamistelt Tallinnas.

Thõhh...

Ma olen fucking hiljaks jäänud.

Kell 11:08, laupäev. Plaadikauplus Terminal avati 11:00 ja mul jäi nägemata, kas ukse taga oli enne lahti lükkamist järjekord, jäi nägemata, kes ostis esimese plaadi.

Plaadi väljapanekute vahel, loen kokku, on 12 inimest. Osa järjekorras, et saagi eest maksta. Osa alles kuhjavad kaenla alla plaate kokku.

Meeleolu on ärev, meeleolu on ahnelt uudishimulik ja metsikult sibliv. Südalinnas, Kaubamaja idapoolses küljes asuvas Terminalis on mõni minut tagasi alanud rahvusvaheline plaadipoepäev. Juba kassa ragiseb, juba sügavad mõned rahulolevalt plaate täis kotte.

Nagu näiteks Margus. Kaenla all on tal kümme plaati, varsti läheb nende eest maksma. Teise käe otsas kilekotis Terminalist tund aega varem avanud kauplusest Biit Me ostetud kümme plaati. „Mis need on, miks sa need ostsid?“ – „Ma ostan ainult neid, mis mulle meeldivad. Sellepärast ma küll ühtki Record ­Store Day plaati ei osta, et ta on just Record Store Day plaat,“ vastab ta. Ja ma näen tema käes ka briti koomikuduo Mighty Booshi topeltvinüüli.

Avalehele
0 Kommentaari