Folgi paradoks nüüdisühiskonnas – seda, mis loomuldasa peaks olema “rahvamuusika”, tuleb taaselustada, elus hoida ja populariseerida, “rahvale” tagasi anda. “Rahvast” on vaja selle kaudu taasühendada – mis sest / seda enam, et “rahvas” ise on kunagi sellesinase pärimustaastuse kaudu konstrueeritud. Autentsuse paradoks: algne ja ürgne kõlab kaugelt; seda ihatakse omasena tajuda, kuid see pole oma – see tuleb lähemale tuua ja omaseks tõlkida. Lasta pärimus läbi vahepealse ajaloo kultuurikihtide filtri ja restaureerida siin praeguste tajuvahenditega, et siis linnainimene saaks seda emmata, patsutada ja öelda – jaa, see on minu oma, see olengi mina.
« Avalehele 0 Kommentaari