RUFUS: Lubab, et enne kontserti midagi nilbet ei tee. Kevin Westenberg

Palun kujuta hetkeks ette, et Rufus Wainwright oled sina. Sünnid aastal 1973 tillukeses Rhine­backi külas New Yorgi osariigis folklauljatar Kate McGarrigle’i ja folk­laulja Loudon Wain­wright III peres.

Viimati nimetatu plaadistab sinust esimese pilalaulu “Rufus is a Tit Man”, kui oled kaheaastane.

Kui oled kolmene, vanemad lahutavad. Liitud ema, tädi ja õega ansamblis The McGarrigle Sisters and Family, ekstsentrilise perekonna folk­bändis, mis mööda Kanadat tuure teeb.

Teismeeas selgub, et oled homo. Räägid sellest emale ja isale, muu­sikud küll, aga kumbki ei suuda sellega leppida. Sõidad isale Londonisse külla. Tutvud baaris vanema meesterahvaga, kellega suundud parki jalutama, ja too vanamees vägistab su ära. Oled siis 14.

Ohjeldamatult pidutseva gay-ringkonnaga kaasa minnes hangid endale riskantse seksi, joomise ja kokaiini lembuse kõrvale tõsise crystal meth’i-sõltuvuse, mis viib sul mõneks ajaks silmanägemise.

Nii – ja millist muusikat sa siis teed? Kõige karmimat digital hardcore’i, et kogu frustratsioon maailma tagasi paisata? Ei. Sa teed hoopis väga leebe kõlaga muusikat.

Rufus Wainwrighti lauluviisid kõlavad kui aeglased mööda kehakumerusi liikuvad paitused. Kontuursed, õrnad, aga tugevad, nutumaigused, noote ahmides õnne otsivad.

Tema viimane album “All Days Are Nights: Songs For Lulu” on Rufuse kõige intiimsem. Vaid laul ja klaver. Ta kirjutas plaati, mõeldes emale, kes oli parasjagu kaotamas võitlust vähiga (ema suri tänavu jaanuaris – aut.). Wainwright mängib albumi – ilma pausideta aplausideks – ette täies pikkuses 24. mail Nokia Kontserdimajas esinemise esimeses osas.

Ma ütlen Rufusele, et tema viimane plaat on nagu vihm. “Siin sajabki praegu. See on kindlasti tänu minu albumile!” naerab – tal on fantastiline elukogenud gay’st baarikärbse rõkkav ja tsipa evil naer – härra Wain­wright telefonitorru Lissabonist.

Mäletad sa mõnd konkreetset juhtu või muusikat, mis tegi ka sinust muusiku?

Ma arvan, et selles võib süüdistada väikse lapsena purjus täiskasvanutele laulmist. Mu emal oli komme lõbusaid pidusid korraldada. Iga peo käigus, mingil hetkel, tõstis ta minu või mu õe klaveri otsa ja lasi meil laulda. Kogu peomöll katkes. Sekundiga. Kõik jäid vaikseks, muutusid tähelepanelikeks ja kenadeks. Nii õppisin ma väga noorelt tundma ­muusika jõudu. He-hõh-heh-hõõ.

Palun seleta – kes on Lulu, kellele on pühendatud uus plaat?

Minu Lulu on Louise Brooks, kes mängis Lulut filmis “Pandora’s Box” (Saksa tummfilm aastast 1929; režissöör austerlane Georg Pabst – aut.). Kuid ka rohkemat. Igaühel on oma sisemine Lulu. Keegi, kes meelitab sind tumedale poolele. Sa armastad teda, kuid ei peaks temaga väga tegemist tegema. On tähtis teada, millised on Lulu tekitatud ideed, et sa teaks, kus ta on, ja oskaksid neist paikadest hoiduda.

Kas kuulajal, kes ei tea sinu isiklikust elust midagi, on üldse võimalik kogu mõnu kätte saada?

Püüan alati hoida loomingu mitmetähendusliku. Mulle meeldib, kui mu laulusõnad tähendavad vähemalt kahte-kolme eri asja.Ühelt poolt teksti põhimine tähendus, ja siis peidetud tähendused. Hoolitsen teadlikult selle eest, et muusika oleks mõistetav kõigile, ka neile, kes minust ja mu elust midagi ei tea. Ning et need kuulajad, kes kaevuvad sügavamale, leiaksid pisikesi saladusi.

Millist muusikat pead sa liiga magusaks? Või liiga lõbusaks?

Tead, ma ei ole ühegi muusika vastu. Kurt Vonnegutil on üks kuulus ütlus. Pärast seda, kui ta on kirjeldanud, kui jube ja kohutav kõik siin maailmas on ning kuidas see kõik hävitada tuleks, jõuab ta muusikani ja teatab: “Mitte mingisugust muusikat ei tohi hävitada. Kogu muusika on püha.”

Ja ma usun seda. Et kogu muusika on püha. Isegi halb muusika.

Nii et liiga siirupist muusikat sinu jaoks ei eksisteeri?

Ajus ei ole ühtegi kindlat punkti, mis reageeriks ainult muusikale. Muusika mõjub kõikidele ­ajupiirkondadele võrdselt. Seega ei ole ajus ka paika, mis ütleks, et mingi muusika on ülemäära siirupine. Kui vaja, võid ka Liberace’it kuulates randmed läbi lõigata. (Naerab)

Hästi. Aga kas muusika võib mõnikord liiga kurb olla?

Võtame näiteks minu viimase plaadi. Kui ma seda lindistasin, oli ema väga-väga haige. Ning kui ta ­materjali kuulas, vaevas see teda, tema arvates oli see liiga kurb. Ta kuulis oma haigust, oma saabuvat surma nendes lauludes. Ta ei tahtnud neid lugusid kuulata. Jah, muusika võib tõesti liiga kurb olla, aga tead, elu on samamoodi liiga kurb ja armetu.

Ja samas – elu ei saa eales olla liiga magus, eks?! (Naerab)

Kuid miks on sedasi, et kurbus muusikas on justkui kõrgemalt hinnatud kui lõbusus muusikas?

On, tõesti, on küll. Ka minu plaat on väga nukker plaat. Aga ma lihtsalt väljendan oma hetke meeleseisundit. Ja on vist üsna arusaadav, viimasel paaril aastal toimunut silmas pidades, miks. See on ehtne kurbus.

Kuigi ma olen enamasti üsna kurvameelne, katsun ma osutada, et alati, igas olukoras on mingi lootus.

Oled sa kunagi istunud klaveri taha ja mõelnud endamisi: nii, nüüd proovin pophiti kirjutada?

(Naerab) Olen küll, jaa. Aga minu ettekujutus pophitist on ­valgusaastate kaugusel sellest, milline üks tõeline pophitt on. Ma soovin, et see ei oleks nii, tahan, et ma teaks, kuidas olla osavalt loll, aga... ma ei tea. See ongi eesmärk, põhiline eesmärk – kuidas olla loll, kuidas olla rumal. (Naerab)

Milline oli parim õppetund, mille said ooperist “Prima Donna”?

Parim oli vist see, et õppisin, milline sügav org on selle vahel, mida mõtlevad kriitikud ja mida mõtleb publik. Kui Londonis etendused toimusid, olid kõik inimesed üles köetud, väga erutatud, igal õhtul rõõmsad ja jumaldasid seda tükki. Ja siis, kui teatud väga-väga traditsionaalsed klassikalise muusika kriitikud sellest kirjutasid, jäi mulje, nagu nad oleks hoopis mõnel teisel etendusel käinud. See oligi peamine õpetus – et põmmpead kriitikud on ülejäänud maailmaga sõjas. Eriti Inglismaal. Nad on kui eriti teravaks ihutud noad. Klassikalise muusika maailm on seal lahinguväli. See on okei. Ma tean nüüd seda ja olen valmis pooli valima.

Oled sa sattunud kellegi peale, kes sind kopeerib?

Kahjuks on mul selline väike tõbi, ma guugeldan palju, kirjutan oma nime otsingusse, et vaadata, mida inimesed siis räägivad. Uudishimust. Ja üha rohkem ja rohkem löövad ette teised artistid ja nende loomingu arvustused, kus neid ohtralt minuga võrreldakse. Tundub, et on tekkinud üleüldine uus klubi muusikuid, keda defineeritakse minu kaudu. Selle üle olen ma väga-väga rõõmus ja väga-väga uhke.

Milline on kõige levinum eksiarvamus sinu kohta?

Et ma olen arrogantne, see on põhiline väärarusaam. Ma olen väga-väga kindlameelne, ma usaldan ennast väga. Ja see tuleb sellest, et ma töötan väga kõvasti kõigega, mille kallal vaeva näen. Minu jaoks on arrogantsus pigem võlts lõbu, mis ei tähenda tegelikult mitte midagi.

Kui ma astun kuhugi sisse ja ütlen, et näete, ma tegin sellise asja valmis, ja kui ma olen sellele tõega korralikult aega kulutanud, siis öeldes, et “ooo, see on minu uus väike projekt, minu meelest ei ole see kõige parem”, ma valetaks. (Naerab) Kui tunnen, et olen midagi suurt korda saatnud, olen sellest erutatud ja ei varja seda, peavad inimesed mind arrogant­seks. Minu arust on see liiga lihtsustatud lähenemine.

Kas sul on mõningaid kindlaid rituaale enne lavale minemist?

Ämmmm... Mängin klaverit veidi. Sellel kontserdil on mul pisut make-up’i, sest kannan laval kaunist kostüümi, ja seeläbi on meigi tegemisest omamoodi rituaal saanud. Ja siis... siis on mul lava taga pornoajakirjad, aga ära pabista – ma ei rahulda ennast. (Naerab)

Õu.

(Naerab) See on lihtsalt väike sex-up. Jah, ma ei tee enne kontserti mitte midagi nilbet. Võib-olla pärast kontserti. (Naerab)

Rufuse harjutused

? Rufus on alates aastast 1998 avaldanud kuus stuudioalbumit. Kõik kriitikute poolt võrdlemisi hästi vastu võetud.

? Aastal 2006 tõi ta algupärases pikkuses ja koostises lavale kontserdi, mille esitas aastal 1961 Carnegie Hallis Hollywoodi legend, näitleja ja lauljatar Judy Garland. Kontsert on ilmunud ka DVDna.

? Viisistanud kolm Shakespeare’i sonetti avangardlavastaja Robert Wilsoni teatrietenduse tarvis.

? Metropolitan Opera tellimusel kirjutas ooperi “Prima Donna”. Et Rufus keeldus libretot prantsuse keelest inglise keelde tõlkimast, tuli ooper 2009. aastal lavale hoopis Inglismaal.

? Esineb 24. mail Nokia Kontsertmajas.