Algab päev: “Leonhard Lapin ütles mulle kord Wiiralti kohvikus, et “me oleme anarhistid, aga korrektsed anarhistid”,” räägib Marko Mägi (fotol ühes pealinna spaas öise loomepalangu järel ilu- ja terviseprotseduure tegemas). “Tore ütelus mu meelest, aga enda arvates võiksin ma natuke rohkem korrektne olla.” Annika Haas / Eesti Ekspress
Tolkieni triloogia “Sõrmuste isand” keskpaigas ilmub laanesügavustest ootamatult välja kummaline olend. “Näo alumine osa oli kaetud pika halli habemega, mis oli juurte lähedalt peaaegu põõsasarnaselt oksklik ning lõpus hõre ja samblane,” vahendavad metsavardjaga kohtunud kääbikud, kelle tähelepanu pälvivad esmalt siiski salapärase isanda silmad, mis uurivad neid “aeglaselt ja tõsiselt, aga väga läbitungivalt”. Puuparra (sest nii oli olevuse nimi) samm on sujuv ja õõtsuv ning aeg-ajalt ta ka räägib, tuues kuuldavale sügavaid kumisevaid “humm-humm-humme”. Kuid see artikkel kõneleb siiski hoopis poeet Marko Mägist, kel hiljuti ilmus elu esimene luulekogu.
« Avalehele