Piraadid maailma lÕpus: Mäng mütoloogilste elementidega ja eri reaalsustega muudab kolmanda piraadifilmi tõenäoliselt väikesetele lastele piinarikkaks, aga paljudele täiskasvanutele kultusteoseks (savumeestest rääkimata). OUTNOW.COM

“Kariibi mere piraatide” triloogia kaks esimest filmi tekitasid üsna palju poleemikat. Kuigi oli ka positiivseid arvustusi, nimetati “Piraate” sageli tühjadeks ja popkornihaisusteks rahamasinateks ning sõimati liigse pikkuse, pealiskaudsuse ja ebaloogilisuse pärast. Eks kriitikutel on ju päris keeruline kiita kommertsfilme, mida teevad Gore Verbinski ja Jerry Bruckheimer ja mis põhinevad Disneylandi atraktsioonil ja löövad kassarekordeid. Muidu peetakse pärast lollakaks, või mis veel hullem, kommertsiarmastajaks.

Mina isiklikult kipun arvama, et “Kariibi mere piraadid” jäävad hoolimata kohatisest kriitikutepoolsest iroonitsemisest, ininast ja sõimust maailma kinoajalukku päris märkimisväärsele kohale. Nad on praegu metsikult populaarsed ja tulevikus saab neist klassika.

Triloogia kolmas osa, “Kariibi mere piraadid: maailma lõpus”. erineb kahest esimesest selle poolest, et on sügavam ja segasem. Süžee teatav ebaselgus ja hüplikkus tuleb filmile isegi kasuks, kuna selle märksõnadeks on sisekaemus, ebareaalsus ja mäng piiridega. See on grandioosne ja erutav kokteil müütilisest ja camp’ist, hallutsinatsioonidest ja lapsepõlvest, armastusest, igavikust ja surmast.

Üks põnevamaid aspekte kolmandas osas ongi surmaga seotud mütoloogia. Davy Jones (Bill Nighy), kes pidi uppunute hingi ühest maailmast teise aitama, ei tee seda enam, mistõttu laibad jäävad meredele hulpima. Jones on igaveseks neetud ja ta süda on lukustatud karpi. Seal tuksub ta oma armastatule, surematule jumalannale Kalypsole (­Naomie ­Harris), kes on piraatide poolt inimese kehasse aheldatud. Nende kahe ebamaise olendi armastuslugu on filmis tegelikult keskne teema, mille ümber tiirlevad inimlike olendite seiklused.

Kapten Jack Sparrow (Johnny Depp) on kolmandaks osaks omadega välja jõudnud valgesse ruumi, mis võib tähistada igavikku, põrgut, paradiisi, neutraalset pinda või maailma lõppu. Selles abstraktses paigas seisab Sparrow silmitsi iseendaga. Selgub, et valge ruum on hoopis lumivalge rand teispoolsuses, kuhu kapten on saadetud. Kui ­Jacki meeskond tuleb teda päästma, mõistavad nad, et maailma äärelt lahkumiseks on vaja päikeseloojangust teha tõus ehk laev täpselt päikese kadumise hetkel pea alaspidi pöörata, et teise reaalsusesse jõuda.

Ühest küljest sellised ­ootamatud süžeekäigud, teisalt aga see, et enamik tegelasi on ambivalentsed ning ei paku otsest võimalust hea ja halva vastandamiseks (igaühele on loodud oma lugu, motiivid, nõrkused, igaüks on kedagi reetnud), muudab loo mitmetasandiliseks. See filmitekst pole põrmugi nii lame, nagu “lapsemeelsetele” mõeldud seiklusloo puhul eeldada võiks, vaid rikkalik ja mõtlemisainet pakkuv. Mäng mütoloogilste elementidega ja eri reaalsustega muudab kolmanda piraadifilmi tõenäoliselt osale väikestele lastele igavaks või üle jõu käivaks, aga paljudele täiskasvanutele kultusteoseks (savumeestest rääkimata).

“Kariibi mere piraatides” on ­eriti lahedad tegelased. Ma ei räägi siin ­ainult digitaliseerimata nägudega näitlejatest, kes sobivad oma ­osadesse ideaalselt (Geoffrey Rush, Johhny Depp, ­Orlando Bloom, Keira Knightley jt), vaid ka kostüümikunstnike ja arvutidisainerite poolt loodud tüüpidest. Kuigi, Jack Sparrow’ isana cameo’t tegev Keith Richards näeb küll välja, nagu ta oleks arvutiga ­tehtud. Richards, muide, oligi oma ­kehakeele ja olekuga Deppi inspiratsiooniallik as Sparrow’ kuju kujundamisel. Ja kes võiks olla parem alusmaterjal tänapäeva piraadi loomisele kui ­ultimate rock-staar, kes hiljuti väitis, et ta tõmbas paar aastat tagasi ninna isa tuhaga segatud kokaiini? Ka ülejäänud tegelased, eriti süvavee-elukate põhjal loodud Davy Jonesi laeva meeskond, on vapustavalt ägedalt kujundatud. Arvutitöötlus või mitte, aga ka meri oma tujude, värvide ja mustritega on filmis tähtis tegelane.

See film pole täiuslik. Mõned liinid jäävad segaseks või lõpetamata, ja pea kolmetunnine pikkus võib tõesti mõne külastaja ära piinata. Sellest hoolimata, “Kariibi mere piraadid: maailma lõpus” on triloogia kolmest filmist kõige mitmeplaanilisem ja sügavam, ning samal ajal ka puhas lust, mängurõõm ja seiklus.

Maria Ulfsak-Šeripova on “Stiili”
ajakirjanik

 

Moes on järjed
Hollywood vorbib praegu meeletult järgesid. Kui ühel filmil on kassaedu, siis tuleb sealt välja pigistada kõik, mis annab. “Tähesõjad” ja “Indiana Jonesid”, “Visad hinged” ja “Surmarelvad”, “Jurassic Parkid”, “Harry Potterid” ja “Sõrmuste isandad” – kõik nad on tõestanud, et järgede tootmine on kasumlik ettevõtmine. Ja uue toote turule toomine on ju palju keerulisem kui sissetöötataud vana edasiarendamine.
Sel hooajal on juba kinno saabunud Rocky Balboa vana hea hormooni-Sylvesteriga, “Ämblikmees 3”, “28 nädalat hiljem”, ja mingil arusaamatul põhjusel inglise huumoriks nimetatav “Mr Beani puhkus”, täna saabub “Kariibi mere piraadid: maailma lõpus”.
Veel aastal 2007 meie kinodesse ­saabuvaid järgi:
  • “Shrek Kolmas” (kolmas, fotol) – 8.06.
  • “Hostel II” (teine) – 8.06.
  • “Fantastiline nelik ja Hõbesurfar” (teine) – 15.06.
  • “Oceani kolmteist” (kolmas) – 20.06.
  • “Visa Hing 4” (neljas) – 27.06.
  • “Kõikvõimas Evan” (teine) – 13.07.
  • “Bourne’i ultimaatum” (kolmas) – 31.08.
  • “Harry Potter ja Fööniksi ordu” (viies) – 20.07.
  • “Tipptund 3” (kolmas) – 21.09.
  • “Resident Evil: väljasuremine” (kolmas) – 19.10.
Aastal 2008 valmivad järjed:
  • “John Rambo” (neljas)
  • “Narnia kroonikad: prints Caspian” (teine)
  • “Indiana Jones ja ...” (seni veel pooliku pealkirjaga neljas film)
  • “Muumia 3” (kolmas)
  • “Pimeduse rüütel” (kuues Batmani-film)
  • “Hellboy 2: kuldne armee” (teine)
  • “James Bond 22” (kahekümne teine)
  • “Harry Potter ja segavereline prints” (kuues)
  • “Madagaskar 2” (teine)
  • “Star Trek XI” (üheteistkümnes)
Allikas: Lauri Kaare, Forum Cinemas