Mittesaavutamise kunst
Jan Kaus “Hetk”
Kirjastus Tuum. 208 lk.
“Ma ei taha olla selline, kes juba enne keskiga kahetseb valesid valikuid, mõtles ta peaaegu automaatselt. Ta oli tagasi ummikus, tagurdanud tupikusse ja kuigi kõik oli tuttav, ei pakkunud miski äratundmisrõõmu” (lk 11). Tema on Eda, eluaeg madala enesehinnanguga kimpus olnud naine, mänginud edutus bändis kümmekond aastat kitarri, säranud põgusalt Eesti kunstitaevas lootustandva noore tähena, nüüd üksikema ja nörritavas suhtes mehega, kel pole tahtmistki temaga piirduda.
“Ühel hetkel sai Joosep aru, et tema ja maailma vahel haigutav lõhe on sügav ja püsiv” (lk 13). Tema on Joosep, kelle esimene suur armastus Eda oli. Joosep õppis kiiresti muutuvas siirdeühiskonnas protesti märgiks teoloogiat, teenis leiba kummitusena ühes vanalinna restoranis ja tantsis (just tantsis!) sellessamas bändis, kus Eda kitarri mängis. Ka tema pole suutnud õigel hetkel teha õigeid valikuid, öelda õigeid sõnu.
Just toosama illusioon, millega eduühiskond meid elukestval sörkjooksul hoiab – et edu valem on olla õigel ajal õiges kohas –, läbib punase niidina Kausi nukrameelset põlvkonnaromaani, kus stseenid minevikust, olevikust ja tulevikust on segipaisatud ja jumala positsioonil jutustaja vahendab olnut fotograafi objektiivsusele pretendeeriva emotsioonitusega. Mis on mõistagi petlik. “Pildid” on justkui suvaliselt “romaanialbumisse” pandud, kindlasti mõni kirjandusteoreetik suudaks leida ka peatükkide järjestusest range, matemaatilise valemina kirjeldatava korrapära, aga ma ei leia, et see vajalik oleks.
Kolmkümmend pluss humanitaarsete huvidega boheemlaspõlvkonna jaoks, kellest paljud seniajani pole endale tasuvat töökohta leidnud, selgeid sihte seadnud; kelle elu ilusamad aastad on möödunud Tallinnas, selle eklektilise, linna teeskleva linna veidrates piirkondades tuba üürides ja raamatuisse, muusikasse, filmidesse põgenedes; tunnistades ühel hetkel ehmatusega jalgujäämist pealekasvanud üdini eesmärgistatud põlvkonnale... on siin palju äratundmist. Iseloomulikud on ebakõlad – ühel pool pidetus, teisel pool soov kuuluda ja olla osa, ühel pool võimetus süveneda ja teisel soov üldistada, ühel pool lobisemishimu ja teisel pool võimetus kommunikeeruda.
Joosepi ideaal on elada olevikus. Ühel hetkel ei ole see enam võimalik. Ei ole võimalik isegi teeselda. Lapsed sünnivad, oodatult või ootamatult. Ja sa pole enam enda päralt. Su elu saab uue mõõtme. Olevik kaob mähkmeid vahetades ja lutipudeleid soojendades käest, tulevik ja minevik muutuvad üha olulisemaks.
Selle iseendaks olemisele ja hetke ümmardamisele pühendunud põlvkonna jaoks sai lapsepõlv läbi ka pronksiööga. Ka kõige mittesotsiaalsematel indiviididel kangastus hetkeks kollektiivse süü koorem, küsimus, kust me tuleme ja kuhu me läheme, klirises neis sissepekstud akendes. Mitte et tänaseks poleks taas letargiasse tagasi kukutud. Kaus toob suurema plaani avamiseks sisse põlvkondlikud mustrid – Joosep, kes sõidab täna isa jälgedes taksot, on elanud nüüdseks läbi samasugused uskumatud ja väljamõeldistena tundunud olukorrad nagu ta isagi. Kõik kordub.
Romaani lõpp, mis igaviku tarbeks kunagi ühele fotole jäädvustatud tegelased kõigi alguste majas, sünnitusmajas taas kokku viib, kristalliseerib Eesti väiksusest tuleneva paradoksi – midagi ei olegi võimalik unustada. Sest võimalus, et unustamiseks määratu sulle meelde tuletatakse, on selles miljoniriigis mõõtmatult suurem kui kus iganes mujal maailmas. Ei saa pildilt kaduda ja ei saa pilti mälualbumist välja rebida.
Äsja 50 eluaasta juubelit tähistanud Kalev Kesküla otsis miniatuuridekogus “Elu sumedusest” muu hulgas ka vastust küsimusele, kuidas kirjutada põlvkonnaromaani. Joosepi õppejõud Arved manifesteerib pisut svipsis peaga taksost väljudes (ja eestlane räägibki ju peamiselt siis, kui ta on pisut svipsis, eks ole), mis on “teie ja meie põlvkonna peamine erinevus”: “Meie lahutame oma abielu viiekümneselt, teie kolmekümneselt” (lk 164). Põlvkondi ühendab aga see, et kumbki põlvkond ei oska rääkida. Nõukogude ajal oli tark mitte rääkida, ja üleminekuaja põlvkonnal polnud õieti aegagi rääkida. Ei osata või ei julgeta rääkida teeb ühe välja.
Kui oma esikromaani “Maailm ja mõni” (2001) järel tunnistas Kaus Sven Vabarile antud intervjuus: “Ilukirjanduses on see hea asi, et ei pea ju kindlatele faktidele tuginema. On võimalik väljendada seliseid mõtteid, mis ei ole peas päris välja kujunenud. Ma olen üldse suhteliselt ebakindel inimene – mul on vahel raske teistega vaielda. Ma hakkan vaidlema, teine inimene läheneb teemale oma positsioonist lähtuvalt ja ma mõtlen, et tõesti-tõesti, tal on ju õigus. Aga ilukirjanduses saab vastakaid positsioone lihtsalt kirjeldada, ilma et ühte või teist ideed peaks kuidagi õigustama või nende eest seisma.” Ka selles mõttes, leian, on midagi põlvkondlikku.
