“Years of Refusal”
(Polydor)
Popkultuuris on rohkem purunenud unelmaid kui edukaid comeback’e. Vahel
annab halastamatute reeglitega mäng teise võimaluse ja Morrissey on
oma ootamatult sülle kukkunud teisest karjäärist suutnud teha
tõelise võidumarsi – “You Are The Quarry”
vitriol oli suunatud muusikapressi ja kõigi kahtlejate suunas,
“Ringleader of the Tormentors” oli seksuaalse vabanemise manifest
ja kapist väljatulek. Nende kahe plaadi valguses on “Years of
Refusal” igati korralik Morrissey album, aga ei lisa justkui midagi tema
müüdile juurde. Vaid mõned read siin plaadil (“I was a
small fat child in a welfare house”) meenutavad Morrissey sõnade
hiilgeaegu, kui iga rida oli aforism, vaimukus või
kahemõttelisus. Muusikaliselt on vanameistri kontsaklõbinasse
tekkinud ka el morriachi rütme, sest nii mõnedki lood (“Mama
Lay Softly on the Riverbed”, “One Day Goodbye Will Be
Farewell”) on pilguga pööratud Mehhiko piiri poole. Kuigi uus
album näitab Morrisseyd taas rokilikumast küljest, olles pigem
järg “Your Arsenalile” kui “Vauxhall and
I’le”, võiks ehk olla “väärikas
vananemine” see termin, mida plaadi kohta kasutada. Ei midagi uut, aga
suurel hulgal kuulamisväärset vana. Ootasin lihtsalt pisut enamat.
Samas ei saa 50aastaseks saavat noort pensionäri veel kindlast päris
maha kanda.
Loomupärane šokeerimisvajadus ei luba
loodetavasti tal liiga kaua ühe koha peal istuda.
7
