Moskva kahetsust ei tunne
Milles on Moskva linna fluidum?
Mind on Moskva alati võlunud, ta on mingis mõttes hästi vaba ja hästi kiire linn. Hästi kiiresti võib saada ühest kohast teise, sest metro toimib hästi, iga auto on potentsiaalne takso ja kiirusepiirangutest paraku palju ei hoolita. Moskvas pole ööl ja päeval tegelikult vahet, elu jätkub sama moodi. Öösel on lahti palju restorane, kohvikuid ja pubisid, aga samuti näiteks raamatupoed ja spordiklubid. Juhtus, et sain oma artikli kell üks valmis ja läksin siis trenni.
Aga samas ka Moskva raske ja ahistav – olgu poliitiliselt või olmeliselt. Teinekord võib kujuneda võitluseks ka tühipaljas ajalehe ostmine. Eestis on inimesed oma olmelises käitumises viimase viieteistküme aasta jooksul tuntavalt sõbralikumaks muutunud, Moskvas on endiselt õhus palju totalitarismile omast tõredust, kontrastiks aga siis ka niisugust soojust, sõbralikkust ja abivalmidust, mida Eestis harva kohtab. Venelased on seal hoopis teistsugused kui siinsed, kes on juba nagu eestlased – sama aeglased, seaduskuulekad, introvertsed ja suitsidaalsed.
Mis sind Moskvaga sidus?
Eks eeskätt töö. Juhtusin 1993. aasta sügisel nägema, kuidas Jeltsin parlamenti pommitas. See sünnitas teatava selguse: ma tahan näha kuidas asjad ühes riigis nii kaugele arenevad, ning kas see riik meile ohtlik on. Mul oli soov sealset teavet analüüsida ja seda võimalikult adekvaatselt edastada, et inimesed, kes siinmingeid otsuseid teevad, oleks hästi informeeritud.
Eesti ajakirjaniku jaoks oli Moskva unikaalne koht, sest ta oli ühest küljest maailmamastaabis tähtis, samas aga ka väga koloriitne, natuke hullumeelne koht, mis pakkus ohtralt ainest kõikvõimalikeks erinevateks kirjatöödeks. Brüsselist niisuguseid elukirjeldusi naljalt ei saa, nagu Moskvast.
Moskvaga on alati seotud ka teatav paranoia: on räägitud välisdiplomaatide ja ajakirjanike pealtkuulamisest. Oli sul ses osas isiklikke tähelepanekuid?
Viimasel aastal ma kahtlustasin, et mu telefoni võidi pealt kuulata. Kõik mobiilikõned katkesid täpselt 30 minuti pealt. Ja päris viimassel ajal hakkasid katkema täpselt 45 minuti pealt, mis võiks viidata sellele, et FSB sai endale moodsamad ja pikemad kassetid. Aga see võis olla ka mobiilioperaatori eripära. Kord oli suvepuhkuselt tulles mu rõduuks lahti ja arvuti ei läinud enam käima…
Diplomaatidest tuttavad olid aga jälitamises kindlad. Eesti diplomaatidel ei käida korterites sees, sest nad elavad kõik enam-vähem ühes majas ja sinna ei tule võõraid, aga mitmete teiste riikide diplomaatide korterites olevat salajased külalised tavaline asi. Tava pidi olema selline, et poliitikadiplomaatide korterites püütakse märkamatult käia, aga näiteks sõjaväeatašeede kodudes keeratakse meelega üht-teist segamini.
Korra küsisin välisluure endise pressiesindaja Juri Kobaladze käest, et kas minu kõnesid kuulatakse pealt. Ta mõtles pisut ja tunnistas: dolžnõ podslušivatj. Ja hakkas mind kohe isalikult rahustama: ärge sellele kohe üldse mõelge, see ajab teid hulluks.
Kas Moskvasse võiduparaadile minemata jätmine on parem mõte kui minemine?
Lõpptulemus ei ole just liiga halb - tänu Vaira Vike-Freiberga eelnevale tööle, kes oli teema tõstatanid ja rahvusvaheliselt sellest teavitanud, on Eesti ja Leedu otsus mitte minna langenud teise valgusesse kui oleks muidu. Et Balti riikide presidendid lahendasid küsimuse erinevalt, annabki maailmale märku, kui vastuoluline ja raske see küsimus meie jaoks on. Isegi Venemaa on sattunud segadusse: ta ei tea enam kelle peale rohkem vihane olla, kas nende peale, kes ei tule või lätlanna peale kes tuleb, aga väga valusa sõnumiga.
Kas Venemaa on meile jätkuv ohu allikas või on pidev Venemaa pärast muretsemine ühe Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi jaoks tühi töö ja vaimu närimine?
Venemaale tasub kogu maailmal tähelepanu pöörata. Ikkagi üks kuuendik maakerast ja tuumarelvastatud. Venemaaga saab meil jätkuvalt probleeme olema, seda niikaua, kuni Venemaa oma minevikkupatte ei kahetse. Ei saa olla demokraatia, keeldudes hukka mõistmast demokraatia vastandit, totalitarismi, ja selle kuritegusid. Siiras kahetsus teeks riigi teiseks, annaks talle teisiti toimiva psüühika, uue identiteedi. Olen väga nõus Robert Cooperi väitega, et riigid käituvad nagu inimesed, pole nii, et riikidel pole sõpru ega vaenlasi, vaid ainult huvid. Niipea, kui vaadata, kuidas riigid defineerivad oma huve, on kohe näha, et olemas on nii sõbrad kui vaenlased, paranoiad ja vastamata armastused, esineb ka lihtsalt jonnitujusid.
Kas Venemaa liigub praegu demokraatiast eemale?
Täitsa kindlasti. Muutumise võimalised on nagu aknad, mis avanevad ja sulguvad ning Venemaa pole ära kasutanud seda akent, mis talle 90-ndate algul avanes. Demokraatia ja turumajandus on venelaste silmis diskrediteeritud, kuigi nad pole neid toimivana näinudki. Niisiis ei oska nad mud teha, kui alateadlikult reprodutseerida süsteemi, mida nad ainsana mäletavad. Ei saa öelda nii, et inimene Vladimir Putin on paha ja terroriseerib vene rahvast – putinlik mõtteviis elab ka venelaste peades.
Pisut teisel viisil kogesin seda endagi peal, kui käisin Ostankino telemasti juures miitingul, kus 40 000 inimest nõudsid informatsioonivabadust. Sealt lahkudes mõtlesin, et tuleks minna plaaditurule ja osta endale natuke Võssotskit ja Okudžavat. Ja korraga sain aru, et käitun ka omenese nõukogudeaegsete mallide järgi: näen, et meedias enam vabadust pole ja hakkan seda otsima kunstist. Venelased tunnevad samamoodi tuttava olukorra ära ja hakkavad käituma nii nagu nad varem on sellises olukorrs käitunud, ent käitumisviisid on inimestel erinevad: ühed lähevad teatrisse või poolpõrandaalusele luuleõhtule, teised liituvad võimuloleva partei või noortelikumisega.
Meil on päris laialt levinud kujutlus, et elame heaolumaailmas ja näiteks armee ülalpidamine on täitsa tarbetu kujutlus.
Armeed on ikka vaja. Cooper nimetab neid riike, kelle jaoks sõda pole poliitika vahend, postmodernseteks. Eesti ehk juba ongi postmodernne riik, aga meie idanaaber on suur modernne riik, kel pole sisimat, moraalset tõket sõja abil asjade ajamiseks, ainult mõningad välised piirangud angu mure lääneriikide reaktsiooni pärast. Selline agressiivne, dominatsioonile orienteeritud maailmavaade reedab tegelikult eneseusalduse puudumist: Venemaa ei usu, et ta suudaks oma naabreid köita oma vaimse, poliitilise ja majandusliku võluga ligitõmbavusega, ta tahab kehtestada mõjuga, ta vajab kindlamaid kontrollihoobasid, mis ei jätaks naabritele valikut. “Sunnime nad sõprusele,” on üks fraas, mida kasutati ühes Kremli lähikonnas valminud välispoliitilises analüüsis. Tegelikult, niipea kui lõppeks sundimine, võiks sõprus ise tasapisi tekkima hakata.
Muidugi, mis armeesse puutub, siis tuleb väga loota, et Venemaaga suhete klaarimiseks seda vaja minema ei hakka. Aga on ju olemas ka läbikukkunud rigid, mis omaette jäetuna ekspordiksid kaost kõikjale maailma. Postmodernsed riigid peavad püüdma neid jalule aidata ja see on just see asi, milleks NATO liige Eesti armeed vajab.
Kas näed oma tulevikku möödapääsmatult seotud välispoliitikaga?
Küllap jääb see mind alati huvitama. Välispoliitika on nii interdistsiplinaarne, Venemaa probleeme saab ühevõrra hästi lahata kirjutades aktsiaturgudest või Dostojevskist. Mõlemad annavad olulisi vastuseid. Mulle see interdistsiplinaarsus sobib.
Kas jääd nüüd mõneks ajaks Eestisse pidama?
Mingit lahkumisplaani praegu küll ei ole. Eesti on võluv. Eesti areneb õieti, kodanikuühiskond näiteks edeneb lausa mühinal. Kusjuures, seda märkab alles siin olles. Pilt, mis meedia vahendusel Eestist kaugemale paistab, on palju julmem, küünilisem ja pealiskaudsem kui tegelikkus. Meediat lugedes oli Eesti eemalepeletav.
On see meie rahvuslik pessimism?
Selles on natuke ka ajakirjandusjuhtide süüd. Sageli ollakse ühepäeva-kasu peal väljas. Tahetakse kõva uudist, skandaali, aga tegelikult tuleks leppida asjaoluga, et suur osa ajast ei juhtu Eestis (õnneks!) mitte midagi ja selle tõttu pole veel mõtet iga pisiseika skandaaliks rääkida. Esiteks luuakse nii eesti elust veider hüsteeriline kuvand ja teiseks uuristab meedia nii oma enese usaldusväärsust: kui on tõepoolest tõsine problem, ei usu publik enam, et asi on tõsine. Küsitav on ka, mil määral ollakse üldse valmis uurima mingit tõeliselt olulist probleemi – see võtaks aega ja raha, hõivaks mitmeks nädalaks korrespondendi, kes muidu saaks toota lehele palju poolpiduseid esikülgi.
Välismaalt vaadates võttis küll nõutuks, et mis inimesed need on, kelle elu ja mõttetegevus keerleb selle umber, et Rüütli ametikorteris on 80 000-kroonised kardinad. Taevas halasta! Isegi need kardinad, mis ma minu väikese korteri kardinad, mis ma ise õmblesin, läksid maksma 2000 krooni. Aga Rüütel ehk ei oska nii hästi õmmelda kui mina ja aknaid võib tal rohkem olla?!
Eestis viibides aga hakkab meediakuvand tasapisi murenema, hakkab märkama inimesi, kes ei kuluta aega virisemisele vaid võtavad vastutuse omaenese ning oma ümbruskonna eest.
