Moskvas arhitektuuritamas
Moskvas Arhitektuurimuuseumis avati 21. juunil Eesti arhitektuurinäitus “BUUMRUUM”, millega kaasnes seminar ja rida kohtumisi Moskva arhitektuuriavalikkusega. Selgus, et meid mäletatakse n-ö endistest aegadest ülihästi. Hea sõnaga tuletati meelde Toomas Reinu, Leonhard Lapinit, Allan Murdmaad, Vilen Künnapud ja paljusid teisi. See tähendab, et meid võõrustasid inimesed, kes olid aktiivsed juba nõukogude ajal. Nii saabki öelda, et praegune näitus on vajalik eelkõige selleks, et näidata meie tänase päeva või siis täpsemalt buumiaegset taset, ja tähtsamgi veel – selle kaudu aidata säilitada ununema kippuvat sidet Moskva kolleegidega. Poliitilist värvingut isiklikelt kohtumistelt ja jutuajamistelt ei oska leida – pigem nostalgiat teemal, et viimati käisime Eestis siis-ja-siis ja teil on seal need ja teised asjad väga toredad.
“BUUMRUUM” oli igati asjakohane ja vajalik ettevõtmine – suur tänu kõigile, kes korraldada aitasid, eriti Irina Korobinale, Štšussevi-nimelise Riikliku Arhitektuurimuuseumi direktrissile. Pidamata jäi avamisjärgne traditsiooniline pidulik koosviibimine, aga ju on see Eesti kokkuhoiutingimuste uus tava. Suutsime ka sellega kohalikku publikut üllatada. Polnud kohal meie saadikut ega kultuurinõunikku, aga mis teha – tähtsad asjatoimetused enne jaanipäeva ei kannatanud edasilükkamist.
Eesti Arhitektide Liidu liikmed kohtusid Venemaa Arhitektide Liidu presidendi Andrei Bokoviga, Moskva Arhitektide Liidu presidendi Viktor Logvinovi ning tema meeskonnaga. Juhuse tahtel osales üritusel aseregionaalminister Aleksandr Viktorov, endine Peterburi peaarhitekt. Vestlus toimus, nagu öeldakse, vastastikuse mõistmise õhkkonnas – lõppes südaööl arhitektidest koosneva rock-bändi prooviruumis rokkides.
See oli siis ametlikum osa. Lisaks toimus ekskursioone, kus sai ülevaate Vene arhitektuurimaastikul toimuvast. Esmalt oli väljasõit Pirogovskaja veehoidla kaldaalale rajatavasse puhkepiirkonda. Giidiks oli arhitekt Totan Kuzaembaev – sealse arenduse üks peaautoreid.
Mõneti on tegemist Jõelähtme golfiväljaku maa-ala arenduse Moskva analoogiga. Kui Eesti variandis on püüd saavutada arhitektuuriline tervik, siis Moskvas on püüdluseks üksteise ideedega ületrumpamine tervikut omal kombel arvestades. Mõlemal arendusalal kehtib nõue, et hoonete juures kasutataks tänapäevast arhitektuurikeelt. Moskvas on selle tulemusel tekkinud on n-ö moodsa Vene arhitektuuri sõnastik. Arhitektist giidi kommentaaridega vürtsitatult saime huvitava kogemuse nii majadest, nende saamisloost kui tellijate kohta käivatest kuulujuttudest.
Venemaa staaridest on samasse piirkonda projekteerinud suvilaid Aleksandr Brodski, kelle maailmakuulus “Viinatseremooniate paviljon” (Павильон для водочных церемоний) paiknes arhitektoonina samal territooriumil. Kogu seda ilu vaadates tekkis küsimus, kus asuvad meie Veneetsias olnud hobupeldik või gaasitoru.
Ekskursioon lõppes Brodski projekteeritud kultus-suverestoranis “95 kraadi”. Seegi väga venelik, kolmekorruseline, meelega oma postidega 95 kraadi lääpas tellingutelaadne kohvik paiknes kaugel metsas, veehoidla kaldal – aga toimis ideaalselt. Hinnad, Moskva kesklinna omadega võrreldes mitmekordsed, ei paista publikut kohutavat, sest Brodski nimi on piisav magnet. Teadlik publik see Moskva oma.
Teine huvitav linnaehituslik piirkond Moskva kesklinnas on “Kuldse miilina” (Золотая миля) tuntud Ostoženka. See on uute kortermajade ning büroode rajoon, kus domineerib uus Vene arhitektuur koos endise linnapea Juri Lužkovi soositud uusrikast elustiili peegeldava historitsismiga. Arhitektuurihuvilisele on see kant ringijalutamiseks põnev just eriilmeliste moodsate lahenduste kontsentratsiooni poolest.
Eripäraks – ja seda mitte ainult selles linnaosas – oli autode parkimine kõikvõimalikel vabadel platsidel ja isetekkelised parklad laiematel ristmikel. Parkimise korraldamine on ära unustatud. Seejuures on liiklus üllatavalt rahulik.
Kohalikku arhitektuurielu käivitav uus mootor on STRELKA nime kandev eraalgatuslik meedia, arhitektuuri ja disaini instituut, mis on mõeldud täiendusõppeks. Kooli ülesanne on genereerida uusi ideid ja tegeleda valdkonda puudutavate kriitiliste teemadega. Õppurid on pärit kõikjalt maailmast. Nagu ka õppejõud. Loengud on valdavalt inglise keeles ja eelmisel hooajal näiteks oli lektorite seas Rem Koolhaas.
STRELKA üritused on avalikud – igati järgimist väärt algatus, paraku on seal elanikke oluliselt rohkem, meil napib jõudu oma riigiõppegi korraldamiseks.
“BUUMRUUMi” positiivse vastukaja toel saime kutseid Moskva arhitektide ateljeedesse. Ajanappuse tõttu õnnestus käia vaid Sergei Skuratovi büroos. Skuratov on üks Moskva viljakamaid loovarhitekte, tema büroos töötab 30 arhitekti ja arvestades, et Moskvas on paarkümmend korda rohkem elanikke kui Tallinnas, oli ka sealne töötajate suhtarv korrelatsioonis: meie mõistes oleks tegu nelja-viieliikmelise bürooga. Ka toodang oli vastavalt või enamgi suurem – kui kortermajad, siis ikka terve rajoon, ja kui ruutmeetrid, siis sadades tuhandetes.
Kerkinud ja ehitatavate komplekside vaatamiseks eraldati meile büroo mikrobuss ja saime külastada objekte, mis nägid välja, nagu tänapäeva hea arhitektuuri näited peavadki välja nägema, aga ikkagi veidi venepärases garneeringus.
