Mõtlemise teele juhataja vagurus

Leo Luks tutvustab Tartu legendaarset filosoofi Tõnu Luike.

Tõnu Luik.
“Kõnelda filosoofiast”. STRONG>
Ilmamaa, 2002. 184 lk.

Küllap oli Tõnu Luigele igati meelepärane, et tema raamat “Kõnelda filosoofiast” ilmus suvel, mil avalikkuse tähelepanu lõõskava päikese poolt rammestatud. Kui enamik Eesti filosoofe valdavad juba enesereklaami kaunist kunsti, siis Tõnu Luik on jäänud ka selles osas kasvatamatuks, nagu märgib raamatu kaanel kaasvõitleja Matjus.
Nii nagu filosoofia ülesandeks on Luige arvates küsida varjatuima järele, nõnda ei kõlba ka filosoofil pelgalt lobisedes meedia tähelepanu taga ajada. Juba seegi, et mõtleja nõustus enda intiimseima ja omaseima – mõtlemise (lk 17) auditooriumist välja avalikkuse ette tooma, on kompromiss, milleni jõudmiseks olevat käiku läinud kogu Hando Runneli veenmisoskus. Ent sellega lõpeb ka filosoofi vastutulek infoajastule: Tõnu Luik keeldus kindlalt ettepanekust vastilmunud raamatu üle leheveergudel avalikult kõnelda.
Siiski on eestikeelse filosoofialoengu ilmumine niivõrd ebaharilik, et sellest kujuneb autori tõrkumisest hoolimata kultuurisündmus – koos kõige juurdekuuluva käraga, mis varjutab mõtlemise tõsidust. Nii nagu kirjapandud loeng viitab alati elavale kõnele, millest ta pärineb, nii on ka ilmunud raamat nende jaoks, kes autorit tunnevad, paratamatult seotud karismaatilise sõnameistri Tõnu Luigega. Raamatust kõnelemine haarab paratamatult kaasa autori isiku.
Need, kes sattusid Luige loengutele veel eelmise riigikorra ajal, rõhutavad vabaduse tunnet, mida kuuldu neis ideoloogilise surutise foonil tekitas. Minu jaoks tundus nüüdseks kaante vahele jõudnud loeng eriline hoopis pealiskaudsuse ja skematismi foonil, mis valitses enamikus sissejuhatavates loengutes. Kui enamasti püütakse algajatele anda esmalt ülevaade filosoofiast, sageli oma käsitluse lähtekohtadest vaikides, siis Tõnu Luik juhatab just filosoofiasse s i s s e, viskab kuulajad tundmatus kohas vette. Pandagu näiteks tähele maailmavaate mõiste asjakohasuse kahtluse alla seadmist (lk 33–52). Kuigi maailmavaate mõiste pakub mugava lähtekoha filosoofia määratlemiseks, ei kasuta Luik kunagi sääraseid lihtsustusi, vaid üritab avada kontseptsioonide ajaloolisi tagamaid. See aga kutsub tudengeid algseimas tähenduses kaasa mõtlema, erinevalt õppejõu poolt püstitatud probleemide lahendamisest.
Tasub ära märkida, et kõnealune loeng kuulub filosoofiatudengite esimese kursuse õppeplaani. Võib tunduda, et tekst on algajate jaoks liiga intensiivne ja laiahaardeline, kuid Luik ei tee hinnaalandust. Ta teab, et kes on filosoofia suhtes kuuldavõttev ei vaja pedagoogilist nämmutamist, vaid leiab keerukuse kiuste mõttetee, mida ise käima hakata (vt lk 17).

Tõnu Luik tunnistab avalikult, et tema loeng on orienteeritud Martin Heideggeri olemisajaloolisest mõtlemisest (lk 8). Heideggeri mõjutuseks võib pidada Luige loengu lähtekohaks olevat filosoofia ajaloolisust, ehk ka teemadevalikut, mille abil filosoofiasse sisse juhatatakse, kuid mingil juhul ei saa öelda, nagu tegeleks Luik pelgalt Heideggeri mõtete vahendamisega. Kuigi metafüüsiline traditsioon tehakse Heideggerilt laenatud perspektiivi abil küsitavaks, jääb see siiski ka küsimisväärseks – pööratagu kas või tähelepanu Hegeli olulisele rollile loengu ülesehituses. Ka kreeka algset mõtlemist tõlgitsedes ei lähtu Luik üksnes Heideggerist, vaid suurel määral tekstikriitilisest käsitusest (vt lk 124– 170).

Kui panna tähele, kuivõrd avaraid ja mitmekesiseid tõlgitsusvõimalusi Luik esile toob, kuidas ennatlikesse järeldustesse laskumata töötatakse läbi ja pannakse küsimuse alla meie argise mõtlemise eeldused, siis jääb vaid üle imestada, kust tulevad kuulujutud, nagu oleks kõnealune koos Tartu heideggeriaanide “pundiga” suisa koolkondlikult kitsarinnaline ja sallimatu. Filosoofia enda jaoks, mille algupära ei asu ju moodsas pluralistlikus ühiskonnas, pole koolkondlik pühendumine mingi patt, eks ütelnud ju Herakleitoski: “Üks on mulle kümme tuhat, kui ta on parim.”
Ainult et selle deviisi pookimine Luige ja tema lähikondlaste külge on vägivaldne: Tartu ülikoolis võimaldatakse inimestel jätkuvalt oma peaga mõtelda ega sunnita kedagi üksnes Heideggeri uurima.
Muidugi ei tule kuulujutud filosoofiast enesest, vaid väljastpoolt, anonüümse massi seast. Millegipärast armastatakse just filosoofide kohta anekdoote vesta, küllap tahetakse neid nõnda filosoofia kõrgustest tagasi lihtsurelike sekka tuua. (Ka need, kes filosoofiast midagi ei tea ega pea, mäletavad ometi, et Sokratesel oli kuri naine ja Kanti järgi keerati kelli õigeks.)
Teine levinud legend pajatab, et Luik olla eksamil kuri ja noriv. Seda juttu levitavad arvatavasti need, kes ka pärast Luige loengutel viibimist mõtlemise raske töö teiste hooleks tahavad jätta ning tulevad eksamile päheõpitud käibetõdedega.
Filosoofiatudengid mäletavad veel paari aasta tagust “konspektiskandaali”, kui rühm üliõpilasi kasutas tuupimiseks ühe semu konspekti ega osanud eksamil loengu teksti suhtes nihkes seisukohti kuidagi põhjendada. Kuid kes söandab eksamil filosofeerida (Luik on üks väheseid, kes veel suulisi eksameid korraldab), see saab lisaks hindele unustamatu kogemuse ja hulganisti mõtlemisainet edaspidiseks.

On tõsi, et Tõnu Luik läheb vaieldes sageli hoogu, kuid seda tuleb mõista: pole ju filosoofia tema jaoks pelgalt amet, vaid kutsumus.
Autor märgib eelmärkuses tagasihoidlikult, et kreekalik-saksalik filosoofia sobib vaevalt Eesti mõttelukku (lk 7). Selle kahtluse kummutab juba tõik, et kogu meie kõrgkultuur on sügavate saksa mõjudega, pealegi liigume ju integratsiooni, mitte marurahvusliku kapseldumise suunas. Kuid Tõnu Luik küsib oma loengus hoopis sügavamalt eesti mõtlemise algupära järele, asub kahekõnesse eesti luulega. Kui oletada, et meie keeleloomus on veel avastamata, siis võib just kahekõne saksaliku filosoofiaga juhtida meid ära, täiesti uuele mõtteteele. Sel juhul oleks Tõnu Luige teelejuhatav teos “Filosoofiast kõnelda” Eesti mõtteloo “päätükk”.