Mullused arhitektuuri kalliskivid
Aastalõpu trafarettidest väljumata võrdleks Kultuurkapitali arhitektuuri preemiažürii ( Peeter Pere, Markus Kaasik, Taevo Gans, Ülar Mark, Teddy Böckler, Ülo Peil, Piret Lindpere) tegevust pisikeste mehikeste hoolsa askeldamisega. Mitte päkapikkude kommijagamisega, vaid pigem pöialpoiste sekeldamisega, kes maaki kaevavad ja briljante uurivad. Kokkuveetud hunniku seast (aga esitatud objektide hulk oli päris suur, alates näiteks Tartu vanglast lõpetades Tartu maratoni raja kui unikaalse maastikuarhitektuuriobjektiga) tuli leida need kõige säravamad kalliskivid. Nagu väärtuslikke mineraale leidub looduses harva ja väikeses koguses, nii valmib ka head arhitektuuri aasta jooksul vähe.
Muist kraamist, millel ikka päris viga küljes, tuli paraku välja praakida. Pärnu kontserdimajas tuli tahtmine nutta – arhitektide (Kaire Nõmm, Katrin Koov, Hanno Grossschmidt) hea projekt ja hingematvalt kaunid arvutipildid on reaalsuses justkui pahade vaimude poolt ära soperdatud. Kui tavaliselt on hea maja kriteeriumideks arhitektuurne ja ehituslik kvaliteet, vastupidavus ja ilu, siis siin on prioriteetideks kiirus, kiirus ja kiirus, alles siis tuleb tehnoloogia ja viiendana arhitektuur. Õpetlik kogemus, aga kas uuesti- ja ümbertegemine suurejoonelise templi ka päästab?
Nukraks tegi meele ka Nukuteatri interjöör. Tee, mis tahad, lapse jaoks see maja ei sobi. Kujundaja (Hannes Praks) on leidnud mitmeid toredaid sisustuselemente ja valgusteid, aga nende kokkupanemisel jäänud päriselt hätta. Ainus töötav asi ongi blackbox, aga siin pole jälle kujundajal suurt sõna öelda olnud.
Muist aardelaekas osutus lihtsalt ilusateks kivideks (= hea keskmine
arhitektuur). Näiteks Pärnu sanatooriumi “Estonia” uus hoone.
Arhitekt Jüri Soolepi laadist ei saa kunagi päriselt aru, ka
seekord on haardesse võetud hulk elegantseid võtteid ajaloost ja
ajakirjadest, aga omalaadsel kombel püsib see kõik kenasti koos,
toeks hoolikas omanik ja Edda Soolepi sisekujundus. Ka Viljandi
raamatukogu uue hoone (Ilmar Jalas) ja Viljandi EVE Grand hotelli
rekonstrueerimisega (Tairo Pärnamets, Andro Kööp)
tutvumine oli liigutav – suurepärane koostöö tellija ja
arhitekti vahel on kvaliteedi kindel tagatis. Järve keskus Tallinnas
(arhitektid Jaak Huimerind ja Indrek Saarepera, kaubakeskuse ja
Silikaat Grupp bürooruumid Mari Kurismaalt) näitab koha
kätte Tondi selverile ja sadama Citymarketile ning vääriks
eripreemiat tõestuse eest, et supermarket ja hea arhitektuur on
täiesti ühitatavad mõisted – sõltub vaid tegijaist.
Selgus, et metropol ei pea olema Tallinn, arhitektuurikeskus võib olla Pärnus, Viljandis või Saaremaal. Eriti Saaremaal. Kaks bürood: J. Okas & M. Lõoke ning Alver Trummal Arhitektid on varemgi omavahel võistelnud. Kuressaare uue ärikeskuse Ferrum aastatagusel arhitektuurivõistluse võitsid konkurentsitult viimased. Tulemuseks on Alver Trummal Arhitektide suurepäraselt linnaruumiga haakuv rauaroostelise kelpkatusega maja – julge, kuid sõbralik naaber Kuressaare varabaroksele raekojale. Ilma mingi üleolekuta suhtleb suur, paarikümne kauplusega rauast majakolakas pingevabalt ka teiste naabermajade ja kogu kujuneva kvartaliga.
Preemiat oleks väärt ka Kuressaare muinsuskaitse, kel jätkus otsustavust loobuda punasest kivikatusest moodsa arhitektuuri kasuks, samuti arhitektuuriteadlikud Saare Kinnisvara OÜ ja Estconde-E OÜ! Mõistagi seadis hoone iseloom ja asukoht arhitektidele teatud piiranguid, suurel ja paljude tahkudega vääriskivil on raskem ühtlaselt särada. Nii on justkui mõne tahu ilu püütud suurendada kunstliku lihvimisega (rikkalikult kasutatud harjatud alumiinium); mõni tahk jääb jällegi tähelepanuta; oludest tingituna on linnaruumiga suhtleva kohvikuruumi asemel hoopis lillepood. Väikesel objektil on võimalusi enam. Nii nagu suurima sädeluse saavutab teemant kui lihvimisel täpselt arvestada kivi laiuse, kõrguse ja fassettide kalde suhet, nii on ka Jüri Okase majade iga detail arhitektuuriliselt paigas. Mardi talu kolm eraldi hoonet (elumaja, külalistemaja ja saun) paigutuvad vanadele majaasemetele. Okas on otsinud võimalikult lihtsat vormi. See on lapse joonistus majast, millel seinad lähevad lihtsalt üle katuseks, katuseräästad puuduvad ja aknad on unustatud hoopis joonistamata (suured paneelidega suletavad klaaspinnad). Maja esitamine abstraktse ideena on tegelikult muidugi viimaste aastate rahvusvahelise arhitektuuri üks moevõte. Kui Rotterdami arhitektibüroo MVRDV projekteeritud Hageneilandi elamukvartal (2001) sisaldab oma värvi- ja materjalivalikus teatud määral ka iroonilist hommage’i, siis ?veitsi arhitektide Jacques Herzogi ja Pierre de Meuroni 1997. a. valminud villa Leymenis, Baseli külje all puuviljaaia ja aasade keskel (küll betoonist, monoliitsem ja pjedestaalile tõstetud) kannab Saaremaa talukohaga väga sarnast feelingut. Kui veel märkida, et MVRDV sai sel aastal Hollandi prestiižikaima, Hollandi Arhitektuuriinstituudi aastapreemia ning Herzog ja de Meuron mullu rahvusvahelise Pritzkeri preemia, siis jääb üle üksnes rahulolu tunda, et kulka objektipreemia läks õigesse kohta, ning imetleda, kui imehästi sobib rahvusvaheline arhitektuur eesti kaluritalu arhetüübi ja Saaremaa kadakatega!
Elamuarhitektuur oli konkursil üldse põnevate objektidega esindatud, olgu see puiduga üleplaasterdatud ja oranži akrüülklaasiga tembitud ridamaja Laagris (arhitektid Ott Kadarik, Mihkel Tüür), Alberto Campo Baeza laadis nädalalõpumaja-ateljee Viimsis (Vilen Künnapu) või Martin Aunini villa Tabasalus.
Suurima karaadiga teemanti oli preemiate jagamisel raske kahe silma vahele jätta. Ega see polnudki kalliskivi, vaid alles töötlemata ja tahumata kamakas, millest võib saada midagi õige olulist. Ligi kaks aastat ühiskondlikus initsiatiivi ajel ponnistusi teinud Eesti arhitektuuripoliitika töögrupi (Andres Alver, Liina Gailand, Veljo Kaasik, Krista Kodres, Margus Koot, Tõnu Laigu, Jüri Lass, Heldur Meerits, Urmas Muru, Ebe Nõmberg, Andres Põime, Meeli Truu, Kalle Vellevoog) algatus Eesti Vabariigi arhitektuuripoliitika baasdokumendi väljatöötamiseks on lähtepunktiks, kust edasi minna – eesmärgiks ehitatud keskkonna olulisuse teadvustamine riiklikul tasandil. Ehitatud keskkond väärib ka Eestis arhitektuuripoliitika dokumenti.
Sisekujundusest: Pille Lausmäe kujundatud LHV büroo (Tallinnas Pärnu mnt 25) elegantse valgustuse ja seletamatu rohelisega kujundatud vitriinaknad loovad kujutuse lahkest klienditeenindusest, tumepruun tamm sisekujunduses soliidsusest. Tegemist on ilusa selge skeemiga ja perfektselt tsoneeritud väikese büroopinnaga. Tema kujundet Bon Boni (Mere puiesteel) orientaalsesse luksusinterjööri on paraku juba sisse kodeeritud ööklubide kujunduse lühike eluiga.
2002. aasta interjööripreemia sai Tiiu Truus Neiseri mööblifirma büroo eest. Pärnu maantee väljasõidul paistvat vaserohelist tööstushoonet (Indrek Näki AB) on kõik tähele pannud. Lisada võib teadmise, et hoones on Tallinna kõige muljetavaldavam ekspressiivne betoontrepp ja nüüd ka kõige täiuslikumad kontoriruumid. Võru meistrite kõrgkvaliteetsest kontorimööblist Arne Jacobseni “Muna” toolini direktori kabinetis ja selle tillukesest kloonini riiulil on kõik komponendid perfektses koosluses; ükski juhe ei suubu juhuslikult lauapinda ja kontoritehnikat valides on omanik teadnud täpselt, mida tahab.
Professionaalne ja isikupärane lahendus ajaloo taasloomisel ja -mõtestamisel tõi restaureerimispreemia Juta Lemberile presidendi kantselei esindusruumide restaureerimise eest; see preemia, nagu ka Jüri Kermiku monograafia "A. M. Luther 1877 - 1940. Materjalist võrsunud vormiuuendus", kuulub suuresti rahvusteadvuse valdkonda, täites legendide taaselustamisega salve kultuuriloos.
Arhitektuuri teadvustamise programmiga liitub urbanistikapreemia. Villem Tomiste sai küll preemia oma tublide tegemiste eest, kuid sotsiaalsete ja esteetiliste väljendusvõimaluste avardamine linnaruumi loomingulisel planeerimisel on noorema arhitektide põlvkonna teadlik missioon. Tegevuspreemia pälvinud Andres Kure ja Mari Laanemetsa "Tallinna giid" on täiesti uutmoodi raamat, mis tegeleb alternatiivsete ja atraktiivsete väljendusvahendite leidmisega linnakeskkonna paljukihilisuse kirjeldamiseks.
