Multiphonic Rodent

“Astral Dance”

(Multiphonic Rodent)


Tasa ja targu mööda muusikalabürinte tudeeriv Erki Hõbe on meie mail tuntud ka kui pool Opium Flirti.


Paraja paugu, sügavate ja hitlikult kaasahaaravate pööretega alustanud helioopium oli piisavalt mitmekihiline, et kuulajaid pikkadeks aastateks avastusretkele uitama jätta. Märkamatult ja üldisi popskemaatilisi ajatelgi mitte jälgides laadis end läinud suvel netti Multiphonicu esimene, kiiktoolis õõtsuv kogumik “Formations”. Seda ajal, kui taustal virvendas Hu? miraaž ja teritati laialdaselt piike funktsionaalsete ja samas trendikate poplugude treimiseks. Aga aega on ja vaht vajub, süvenemine segavaid tuuli ei armasta.


Rodenti multiinstrumentaalne niiditõmbaja kõlistab aeglaselt kellukesi, iga järgnevat avastust vaikselt ja uurivalt laborisse saates. Kel aega on, astugu läbi. Niidirulli otsas tiksub pealtnäha küll hipilikke metsaande, aga mis siis? Lähemalt kuulates voolab nende sees tüüne motoorika; võnkuv gruuv, mis parema kuuseisuga ja kruttivama heliga kaunistaks ulmediskoteeke. Samas peab tunnistama, et sissejuhatavad teemad on veidi segadusseajavad - keerdudesse kaduvad ja pole kindel, et kuhu.


Kuskil veerandi pealt lööb aga pildi selgeks Philip Glassi kummardav hüpnootiline tiks, peaaegu nagu vanasti Bel-Airis. Edasi on rahu ja rõõm, senitundmatud taimekesed kerkivad üles otse silme all ja ei saa pidama, lõpulugu kisub lapsikult plaksutama. Kokkuvõttes mahedalt keriv kodumaine buddha-machine nii öökapile kui ka matkataskusse juhul, kui hipistafiks kisub.
7