Munadel käimise õpetus edasijõudnutele

Roosmarii Kurvits ja Tiit Hennoste „101 Eesti ajakirjanduspala“ on kirev, ülevaatlik ja informeeriv lugemine.

On lõbustav, et tõenäoliselt parima Eesti ajakirjanduse ajalugu käsitleva raamatu „101 Eesti ajakirjanduspala“ autorid rõhutavad saatesõnas, et „see ei ole eesti ajakirjanduse ajalugu“. Mis see siis on? Autorid ütlevad, et „see raamat on segasumma suvila“, laenates väljendi Pipi Pikksukalt. Selgubki, et ka Eesti ajakirjanduse ajaloos on hulk lõbusaid seiku – köögist võib leida hobuse, kapi otsast ahvi, katuselt politseiniku või puuõõnest limonaadipudeleid nagu Pipi suvilas. Aga eeskätt räägib raamat nii ajakirjanduslikust sõnavabadusest kui selle puudumisest Eestis läbi aegade ning inimestest, kes sellega seotud olid.

See on väga hea, et Eesti ajakirjanduse jaoks keerulisel ajal, kui mitmesugused ohud varitsevad ajakirjanduse ärimudelit ja institutsiooni usaldusväärsust, ei ole lauale lajatatud telliskivipaksust akadeemilist ajalugu. Sest kes seda peale mõne õppejõu ja väikse arvu tudengite ikka uuriks. Aga „101 Eesti ajakirjanduspala“ on sarja formaadile vastavalt kirev, ülevaatlik ja informeeriv ning sobib sellisena kõige laiemale lugejaskonnale, sh ka tudengitele.

Nagu autorid ise kirjutavad, on kolmandik lugusid eri väljaannetest, sh „algatajatest, nagu Perno Postimees ja Eesti Ekspress“, neljandik räägib ajakirjandusinimestest alates Johann Voldemar Jannsenist ja Jaan Tõnissonist, kolmandik ajakirjanduslikest nähtustest, nagu „uudis ja surmakuulutus, tsensuur ja honorarid“ jt. Suurem osa raamatust käsitleb aega enne Eesti taasiseseisvumist, sest akadeemilised uurijad Hennoste ja Kurvits teavad hästi, et „ajalugu vajab distantsi ja settimist“.

Raamatu lähiajalugu puudutav osa käsitleb teemasid ja isikuid, kes on tänapäeval hästi tuntud: peatükk Mart Kadastikust ja Hans Luigest kannab pealkirja „Andres ja Pearu“, Vahur Kersna ja Ivar Vigla on pealkirja all „Kaks triksterit“, käsitluse saavad esimesed eraraadiod – Raadio Tartu ja Kuku raadio, märgilise tähtsusega ajalehed Postimees ja Eesti Eks­press, meediamajade vahelised lehesõjad, uue aja legendaarsed peatoimetajad ja saatejuhid, populaarsed saated, nagu „Reporter“, jpm. Raamatu lõpetab peatükk „Kollektiivne aju või peldikusein“, mis räägib Delfi portaalist ja kommenteerimisajakirjanduse sünnist. „Kas see on lõpp?“ küsivad autorid viimase peatüki lõpus. Ning vastavad ise: „See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi.“