München 2006: Ehe
Mitte keegi ei tea, mispärast nimetab kogu teadlik ehtekunstimaailm igal aastal märtsis Münchenis toimuvat ehtesündmust SCHMUCKSZENEks ehk EHTELAVAks. Küsige seda korraldajailt, külastajailt, külgetükkijailt, keegi ei tea. Üritusel õieti nime ei olegi. Ent kõik on ometi kohal.
Igal kevadel koguneb Münchenisse aukartustäratav hulk ehtekunstiproffe. Kunstnikud, diilerid, kollektsionäärid, galeristid, muuseumitüübid, ajakirjanikud, advokaadid, teadmamehed-kirjutajad ja ka verisulis noored kotkad. Seekord olid kohal ka ehtekunsti vapiloomad lombi tagant, Helen Drutt ja Charon Kransen, kõikvõimsad ehtekogujad, kes oma kohalolekuga publikumi vakatama panevad.
"Schmuckszene" renomee erialainimeste hulgas ja näituse toimumisviis on nii suures vastuolus, et seda lihtsalt ei usu. Kui näiteks võrrelda praegu Tallinnas toimuva tarbekunstitriennaaliga, siis annavad meil nii tööde väljapanek, kataloog kui ka satelliitüritused Münchenile kaugelt silmad ette. Lisaks õnnestunud teemavalik (kuigi Ants Juske on selle kord teises kontekstis juba ära öelnud, "Mina ja teine"). Meie disainimuuseum on seekord teinud siiski väga head tööd.
"Schmuckszenel" teemat ei ole. Näitus toimub viie päeva jooksul megamõõtmetega messikeskuse ühes sopis ja on tõesti ime, kuidas pahaaimamatu külastaja kõigi nende aiapäkapikkude ja akordionide vahelt raja maailma tippehtekunstini kätte leiab. Aga nagu öeldud, kõik on kohal. "Schmuckszene" väljapanekuviis on vist muutumatu alates tema algusaastast 1959. Klassikaline klaasvitriin. Kataloog on kõige tavalisem, mida võite ette kujutada, selliseid tehti SDVs 60ndail ja meil 70ndail, trükikvaliteet küll parem.
Aga tööd näitusel on valituist valitud. "Schmuckszenel" toimib mitmekihiline žürii. Paikkondlik ekspert esitab oma kandidaadid. Peaekspert, seekord ehtekunstnik Ruudt Peters, teeb fotode põhjal oma ainuisikulise valiku. Siis vaatab tööd üle väljapanekutoimkond. Lõpuks preemiažürii. Seekord oli neljasajast esitatud ehtekomplekist välja sõelutud 63 autori tööd ja Ruudt Petersi sõnul ei osanud ta rahvuslikke erisusi töödes tajuda.
Tõeline pahvakas käis preemiažürii otsuse peale, milles ka nende ridade autor ühe liikmena osales. Preemia said Annamaria Zanella (Itaalia), Annelies Planteijdt (Holland) ja Bernhard Schobinger (Šveits). Kõik vanad kalad, kes aastaid oma joont ajanud – Schobinger provokatiivset liini, Planteijdt minimalismi suunda, Zanella biomorfset kujundikeelt kasutades. Eestlastele ei ütle need nimed ehk kuigi palju, lihtsalt nentigem, et valik oli konservatiivne. Olin žüriis ainuke kunstnik, ülejäänud lugupeetud härrasmehed olid tähtsad asjapulgad ja aastaid nii ürituse korraldamise kui finantseerimisega seotud olnud. Hea tava kohaselt žüriiliikmed toimunut ei kommenteeri, ent niipalju tohin ehk küll öelda, et see oli mul haruldane kord vaimselt vastu vahtimist saada. Eks piinlik ka, seda enam, et minu eelistus parimatele oli teine.
Ehk peaks veel nimetama, et preemia ei ole rahaline, kogu kakelus käib vaid au nimel.
Peanäitusega samal ajal olid eriväljapanekud kõigis Müncheni ehtegaleriides, Spektrum näitas ka Tallinnas esinenud Bettina Specknerit, galerii Biro esitles Berliini imelast Svenja Johnsi, galerii Isabella Hund pani välja Gerd Rothmanni kullast äratõmbed tema lähedaste kätest ja kõrvadest. Et nimetada vaid olulisemaid. Pinakothek der Moderne, Müncheni kunstielu keskpunkt, näitas hiljuti lahkunud Hermann Jüngeri retrospektiivi, mis hõivas kogu muuseumikorruse.
Eestist olid peanäitusele tänavu valitud Piret Hirve ja Tanel Veenre tööd. Kui seekordne valikutegija Ruudt Peters väitis, et kõik on ülepea globaliseerunud, et ei ole enam vahet, kes kust pärit, siis Hirve ja Veenre puhul tunnen ma küll Eestimaa lõhna.
Piret Hirv on lihtsalt nii rahulik, nii vaikne, tema näokujutistega kullatööde reljeef on sedavõrd madal, et tekib küsimus, kas ongi seal üldse midagi. Aga on. Väga sarnane Eesti maastikega. Tanel Veenre seevastu on plõnksivalt dramaatiline, tema ehetesse on doseeritud annus õrna kiskjat.
Maist kuni septembrini on "Schmuckszene" väljapanek eksponeeritud New Yorgi Disainimuuseumis.
