Mure muretute pärast
Meedias tuntakse tihtipeale kaasa sundüürnikele, kõdumajade elanikele ja pensionäridele, kes pole midagi muud, kui lihtsalt pensionärid. Minagi tunnen kaasa. Kuid neid raskustega võitlevaid inimesi meid huvitavate muretute klassi küll ei arva!
Ränga rahapaine all kannatavad - ehkki teises ilmnemisvormis - ka suurärimehed ja pankurid. Lugejate kirjades neile reeglina kaasa ei tunta. Mina tunnen. Eks vääri nad lugupidamist kui ühiskonna vedurid. Jah, aga muretute vennaskonda need härrad samuti ei kuulu.
Kuid vägagi suurel osal ülejäänutest läheb päris hästi. Nemad kujutavadki Ortega järgi endast uut klassi - klassi, keda “Masside mässu” autor lausa vihkab. Aristokraat Gasett toob paralleele Rooma-riigi langusega ning seostab muretute olesklejatega tsivilisatsiooni lõpu peatse saabumise.
Kas on tekkinud muretute inimgruppi võimalik kuidagi defineerida? On. Ja see pole isegi mitte raske. Nende põhitunnuseks on see, et nad jaatavad ennast j u s t s e l l i s t e n a nagu nad on! See polegi kõige olulisem, kas uut tüüpi massinimene kujutab endast meest, kes, üks jalg luksusauto ukse vahel ja mobiil peos, Maailma Kuninga ilmel ärikõnet peab (tema skulpturaalset heroica’t tabaks kindlasti suurepäraselt Tauno Kangro), või on tegu hoopis mõne kulunud nahktagimehega, kes kargab sumbutita mootorrattale ja pläristab kõrvulukustavalt minema – hirmtähtsad ja oma erakordsuses veendunud on nad mõlemad. Napoleonid Waterloos!
Nii piiritut eneseseusku pole senise ajaloo vältel ilmutanud ükski klass. Usutakse, et elu on enam-vähem kerge ja muudkui edeneb; selles usus ollakse kindlamad, kui mõistujutu neeger banaanipuu all - too teab vähemalt seda, et on olnud ka ikalduseaastaid, mil banaan suhu ei kukkunudki. Pjedestaalile tõusnud inimtüüp seevastu arvab, et vabakäiku kasutades on võimalik kui mitte igavesti, siis igatahes väga kauaks sõitma jääda.
Vabakäigumees (vastandina “eliitinimesele”) ei mõtle sellele, et võlgneb kõik teaduse ja tehnika ülikiirele arengule XIX sajandi keskpaigast tänini - progressile, mis on nende märksa murelikemate eelkäijate loodud, neile usaldatud ja nende poolt kadestamisväärse iseneesestmõistetavusega vastu võetud. Täna on keskmiselt eduka inimese käsutuses võimalused, millest möödanikus võisid unistada ainult Tema Ekstsellentsid ja kuulsate aadliperede liikmed. Vaevalt nemadki, sest meie tänane maailm on ülimalt infra-struktureeritud, maailma pea kõigi paikadega võite võtta sidet momentaanselt. Ja ühe päeva jooksul jõuate ka ise sinna. Ei sihukest asja ole enne olnud.
Homo sapiens sündis vaevades. Läbi kannatuste tähtede poole! ütlesid ladinlased. Kõik need, kes midagi suurt lõid - nimelt just selle materiaalse ja vaimse kultuuri, mis muretuid ümbritseb, on ängelnud takistustega võideldes ja, - see on väga oluline - pidevalt kahelnud, end vahel koguni alaväärtuslikuks pidanud. Max Planck otsis kirglikult Jumalat (polnud see Einsteinilegi võõras), suure kirjanduse ja kunsti tegijad on hädas olnud kõikvõimalikke füüsiliste, vaimsete ja seksuaalsete kompleksidega: Gogolit võime kujutleda oma töid põletavana, Dostojevski kui langetõbine joomarist hasartmängur oli pidevas hingehädas. Mänguvõlgades siples koguni sädelev Wolfang Amadeus. Kas pole nii, et sidrunit pigistamata mahla ei saadagi? Kõigile neile ülimalt erinevatele geeniustele on võimalik siiski leida ühisnimetaja: metsik nõudlikkus iseenese vastu. Üks vähestest õnneliku saatusega geeniustest, Goethegi leiab, et “oma suva järgi elada on madal !”
Teadusest, kunstidest, filosoofiast ja kas või Jumalast rääkimine ei kuulu muretute massinimeste seas hea tooni hulka. (Huvi selliste teemade vastu on omasem just murelikele - olgu nood puruvaesed või, vastupidi, pururikkad. Näib, et mure ja inimesele loomuomane ebakindlus homse päeva suhtes sünnitabki vaimsed vajadused.) Kuulates neid kõnelemas moodidest ning automudelitest ning kes kellega käib, tekib omapärane tunne, et ei räägigi sedavõrd inimesed, kui teatav püsiväärtusi eitav ja põlgav uus i n i m k l a s s või inimliik.
On sündinud kirjandus (või kunst), mis on loodud spetsiaalselt massinimese tarvis ning tema enesekeskseid ideaale arvestades. Nende autorid kuuluvad ka ise tolle vennaskonna hulka (või teeb kõik selleks, et sinna arvatuks saada! ) ning naudivad mitte kirjandust või kunsti iseeneses, vaid just iseennast neis vaimuvaldkondades. Ja muidugi annavad kujutatavaile võimaluse endki imetleda...
Uut klassi iseloomustab peale muu veel eetiline ebamusikaalsus. Teatakse suurepäraselt, mis on nn. elukvaliteet. Aga tüüpmuretu ei eralda selle sisulisi ja väliseid vorme. Ta ei suuda kujutleda, et kui kellelgi puudub midagi neist asjust, mida tema eriti määravaks peab (olulisim on kindlasti seitsmekohalise numbriga pangakonto) ei pruugi tolle inimese elu tema omast põrmugi vaesem olla. Kindlasti polnud see vaesem tünnimees Diogenesel, kes pidi raskel antiikajal läbi ajama mobiilita... Või mida ma tean oma iidisast, kes pidi maad harima harkadraga? Eksootilistel saartel ta ei käinud, aga võib-olla nuputas oma adra juures midagi välja – midagi, mis pika kaarega on seotud selle materiaalse ja esteetilise kultuuriga, mida täna nii iseenesestmõistetavalt kasutame.
Kindlasti pole parim Gori rikkamate kallal ilkumise meetod, sest kui teie ligimesel on ka kõik ihaldatavad materiaalsed väärtused, siis ei pea ta paljalt sellepärast vaimupuudulike vennaskonna liikmeks arvama. Ühiskonna tõelised edasiviijad pole ilmtingimata vaesed.
Loomulikult mitte ainult Jose Ortega y Gassetti pole vaevanud muretute süleminimeste probleeem. See on globaalne. Tihtilugu seostame lapsinimesi amerikaniseerumisega. Kahtlen. Küllap on too inimliik soodsate tingimuste puhul kõikjal ise spontaaselt tekkiv. Kui kunagi tõesti eksisteeris mingi ürgpuljong, kus soodsa temperatuuri ja elektriliste tingimuste ideaalsel kokkulangemisel tekkis elu, siis nüüd oleme teatud määral sarnases olukorras. On tekkinud põhimõtteliselt uus ühiskondlik eluvorm, mis võib seada ohtu tulevaste väärtuste sünni, eluvorm, millega poliitikutel võib õnnestuda kuratlikult hästi manipuleerida ning neid millele tahes üles kutsuda.
Kas tasub lüüa hingekella? Maailm on seni ilmutanud suurt isereguleerimisvõimet: millelegi ebasoovitavale tekib otsekui iseenesest vastukaal, mis selle mõjusid vähendab. Kuid ei tohi unustada, et too uus tasakaalustav nähtus võib endaga kaasa tuua uued ja ettearvamatud ohud. Muretseda o n põhjust! Nii naabrimehe kui ka iseenda pärast! Jah, ka iseenda, ja eriti “kui läeb libedalt sul kõik, kui läeb libedalt sul kõik...” Ära pane käsi puusa ja laia! Parem vaata ennast peeglist. Pean lugu nendest, kes suudavad enda kohta nukralt nentida: “Pole sel vaesel minukesel peale raha küll suurt millegi muuga hoobelda...”
On tekkinud põhimõtteliselt uus ühiskondlik eluvorm – muretu süleminimene –, mis võib seada ohtu tulevaste väärtuste sünni.
