Muse "'The Resistance"'
Oli kord aeg, mil ansamblilt Radiohead ilmusid "The Bends" ja "OK Computer". Siis läks Radiohead vähema kitarristlikkuse ja enama digitaalsuse suunas teist teed ning paljudele tundus too minek kuidagi oluline. Seevastu tõsiasi, et bänd nagu Muse püsis visalt nende kahe vana plaadi juures, tundus aja möödudes järjest vähem oluline.
Nii et kui ma seda plaati läbi mõeldes märkasin, et ei tunne Muse'i senise diskograafia salajasemaid üksikasju, siis see mu südametunnistust eriti ei vaevanud. Muse on minu mälus olnud sekundaarne bänd, tuttavate koostisosade kahvatuvõitu summa, ja kuna mul pole olnud rikast sponsorit, kes mu võimalikku eelarvamusi ümberlükkavat uurimistööd toetanuks, siis olen tema plaadid võrdlemisi puhta südamega ostmata jätnud.
"Resistance" ulatus minuni seega mingis mõttes õigel hetkel. Jah, ta kinnitas mitmeid mu kartusi, ent teisalt tuli ette üllatusi ja vajadust uuesti proovida. Halvemad uudised kõigepealt. Mul on raske võtta Muse'i tõsiselt kui pop-bändi, isegi heade meloodiliste haakidega pop-bändi nagu näiteks nimiloos. Põhjused on täpselt samad mis U2 puhul.
Millest tahes nende laulud ka ei koosne, keerab bänd sinna sel määral sooja õhku juurde, et tekib tunne, nagu vaevleksid kusagil ooperis hapnikuvaeguse käes. Matthew Bellamy lauljana on selles ruumivõtvas käteringutamises ehk kõige enam süüdi, kuid mitte ainult tema.
Teisalt oskab Muse midagi muud veel. Ja nimelt moonduda päris heaks proge bändiks 70. aastate mõttes. Asi pole nende täpses retrovisioonis. Lihtsalt toonane proge-rock polnud meetrite kaupa mahtu - nagu moodsamad produktsioonitehnikad näivad kohati arvavat -, vaid eriliselt, lausa loomuvastaselt kompresseeritud tihendustöö. Kui oma igavamatel hetkedel on Muse'i suur ja tühi ruum täidetud kaalult üsna vähese muusikaga, siis parematel hetkedel on muusikat selgelt liiga palju. Ja mul pole selle vastu midagi.
Me saame detaile hunnikus üksteise otsas, stilistilisi arenguid, mis teineteise külge kinni jäävad, saame riski olla naeruväärne ja olla seda mitte lihtsalt puhevil paatose, vaid tõeliste, kuigi rangelt võttes tarbetute ambitsioonidega.
Nii juhtubki laulus "United States Of Eurasia / Collateral Damage" Queen kohtuma Maurice Raveli "Bolero" stiilis eksootikaga, tagapool krooniks veel päris Chopini klaverinokturn Bellamy enese esituses. Ning "Exogenesis" oma 13 minuti ja kolme osaga on kroon, mille uhkeks kandmiseks peab natuke kindlasti ka narr olema. Ma arvan, et sain naljast aru, ja jäin seepärast üpris tõsiseks.
