Vallo Kruuser

"Aga kus see pilt tehtud on, Long ­Beachil? Ma võin sealt ju läbi põigata, kui vaja," kommenteerib Ekspressi siselisti saadetud pilti vaiade peal meres seisvast majast parasjagu Ameerikas viibiv vapper reporter Krister Kivi. Kaanefotol olev kummituslik häärber ei asu aga üldse mitte jalgupidi Vaikses ookea­nis, vaid hoopis Varbla vallas, Matsi rannas, Liivi lahes. Eriloaga ajutiselt püstitatud mõisamakett muuli tipus on dekoratsioon Saksa-Austria-Eesti filmile "Poll", mille võtted sel nädalal algasid. Tegemist on vähemasti iseseisva Eesti filmiloo jooksul siinmail kõige suurema eelarvega filmiprojektiga - 7,8 miljonit eurot on rohkem kui 121 miljonit krooni, Eesti-poolse produtsendi Riina Sildose sõnul jääb Eestisse sellest rahast umbes 30 miljonit krooni, mis kohalikus mõttes on vägagi kobe Eesti filmi eelarve. (Näiteks sel suvel samuti võttesse minev Sulev Keeduse "Kirjad Inglile" ajab läbi tagasihoidliku 15miljonilise eelarvega.)

Sildose arvates on suurte rahasummade kõrval hoopis enam uudiskünnist ületav fakt see, et tegu on mastaapse filmiga Eesti ajaloost, et filmi tegevus toimub Eestis, et ühes peaosas mängib Eesti näitleja (Tambet Tuisk), et kõrvalosades saavad kaasa teha mitmed kodumaised näitlejad ja statistidena on hõivatud mitusada kohalikku, ning et Eestist on tööle võetud nii palju tehnilist ja loomingulist koosseisu kui vastavalt lepingutele võimalik.

Filmi režissöör ja stsenaariumi autor on sakslane Chris Kraus ("Neli minutit", PÖFF 2006), kellel see lugu juba 1995. aastast saati südame peal on olnud. Filmitööstusesse sisenes Kraus aga hoopis stsenaristina, nii et esialgu ei tulnud talle pähegi ise valmis stsenaariumi põhjal filmi lavastama hakata. Inspiratsiooni ammutas mees aga oma vanatädi, perekonna musta lamba, kirjaniku ja luuletaja Oda ­Schaeferi (sündinud Oda Kraus, 1900-1988) autobiograafilisest romaanist, mis talle 20 aastat tagasi ülikoolis pihku sattus. ­Schaefer oli 50ndatel Saksamaal armastatud ja hinnatud autor, aga Krausi baltisaksa parunitest esivanemad, kes olid mõistagi parempoolsete vaadetega, ei teinud vasakpoolsete vaadetega vanatädist kunagi juttu. Õigupoolest polnud temast perekonnas lubatudki rääkida. Krausi aga huvitas tudengina väga, mismoodi aadliverd vanatädist ühtäkki võrdsuse ja vendluse pooldaja sai. Midagi pidi ju juhtuma.

Juhtus see, et isale külla sõitnud 14aastane Oda võtab oma hoole alla tsaarivägede sõjasalga eest jooksus revolutsionääri, eesti soost haavatud mehe, kes palub end Schnapsiks kutsuda. Meest ravides ja teda pööningul varjates kasvavad nad koos, üks liiga noor armastuse jaoks ja teine liiga noor sõja jaoks. Schnaps on ülikoolis käinud mees, oskab saksa keelt, ja juhatab noore, samuti kirjutamishuvilise neiu nägema elu teise nurga alt, kui too senini vaadanud on. Samal ajal kui häärberi allkorrusel susiseb armastuskolmnurk Oda isa, tolle uue naise ja mõisavalitseja vahel.

Ajaliselt on 1914. aastal hargnevate sündmuste taustaks baltisaksa feodaalse ühiskonna ja vene tsaaririigi allakäik. Kraus on väga rõõmus, et filmi just Eestis filmitakse, see lisavat loole autentsust.

Sobivat võttepaika otsiti ligi aasta aega nii Peterburist, Lätist kui Poolast, ka Saksamaalt.

Ideaalilähedane rannariba leiti ka Hiiumaalt, kuid seal puudus elementaarne infrastruktuur, mis oleks suutnud filmi võttemeeskonnale sobivad tingimused tagada. Nii kirjutatakse filmiprojektist veebilehel http://www.german-films.de/ .

Riina Sildosega kohtusid kaks saksa produtsenti, õed Meike ja ­Alexandra ­Kordes 2007. aastal Cannes'is, "Producers on the Move" programmi kaudu, Austria osapool Danny Krausz leiti Tallinnast, Pimedate Ööde filmifestivali ajal toimunud kaastootmisturult Baltic Event.

Filmi kunstnikud Silke Buhr ja Kat­rin Sipelgas, operaator Daniela Knapp, peaosades Edgar Selge, ­Jeanette Hain, Paula Beer.

Stsenaariumi lugedes võib järeldada, et ajaloolist faktitruudust pole taga aetud, Oda elab filmireaalsusest tingituna, et ikka Eesti taasiseseisvumine ära näha, mõned aastad vanemaks kui ta tegelikult elas, ning telekas Münchenis vahendab talle 1989. aastal kaadreid 1991. aasta sündmustest.

Mis omakorda annab vastuse ka neile, kes küsivad, miks see maja just nimelt meres peab seisma - see on lihtsalt autori poeetiline nägemus. Miks ei võiks kadunud aegade tuhmunud hiilgus toetuda merre löödud vaiadele? "Poll" tahab režissööri sõnul olla kui kujundlik üldistus 20. sajandil lahvatanud hullusele, mille tagajärgi tunneb kogu Euroopa tänasenigi veel. Ning Eesti riigi sünd (ja taassünd) pakub revolutsioonilisele loole igati sobiva karkassi.

Ekspressile pildid saatnud inimene ei suutnud muidugi ära imestada, mispärast mõisamakett nii kapitaalselt valmistatud on - tuukrid olla jäämineku aegu korralikult vundamendialuseid ehitanud, nagu päris majale, selle asemel et vette ainult tühi karp püstitada ja sisevõtete jaoks interjöörid mandrile, olemasolevatesse hoonetesse püstitada. Aga sambad ja korstnad klassitsistlikku laadi aimaval häärberil pidid olema küll vahtplastist, teavad kohalikud rääkida. Mõningates detailides omab oma põhjalikkuse ja autoritaarsusega võrdlusi Lars von Trieriga ära teeninud režissöör aga väga konkreetset visiooni - näiteks hobused ja ratsanikud, kes kehastavad tsaari ulaane, tuuakse kohale Ungarist ja Poolast, sest nende kehahoiak pidi olema autentsem kui niisama ratsutajatel.

Mis siis muud, kui et antagu nüüd filmitegijatele ka ilma - stsenaarium näeb nimelt ette sajandi kuumimat suve, kus triibulistes ujumiskostüümides baltisaksa aadlivõsud saavad supelda ja päikesevanne võtta. Praeguse seisuga saavad näitlejad küll vaid sääsekupli ja ohtralt pilvevanne, päevapikkustest vihmahoogudest rääkimata.

"Poll"

tuleb Põlula mõisa saksakeelsest nimest. Põlula (esimest korda rüütlimõisa mainitud 1489. aastal) mõisamaad asusid ajalooliselt Viru-Jaagupi kihelkonnas Virumaal. 1863. aastast kuni võõrandamiseni kuulus see von Krausede aadliperekonna valdusse. 1877 kevadel läks Põlula mõisniku Hermann von Krause kätte ka Inju mõis ja 1894. aastal ehitatud härrastemaja on tänaseni neorenessansi parimaks näiteks siinsete mõisade hulgas.

Hermann von Krause ei kuulunud sel ajal veel päriselt baltisaksa aadli hulka, kuigi tema isapoolne vanaisa oli Tartu ülikooli ökonoomika- ja arhitektuuriprofessor, ülikooli peahoone arhitekt Johann Wilhelm Krause, kes oli saanud Vene teenistusaadliku seisuse seoses riiginõuniku tiitliga, ning emapoolne vanaisa oli Karl von Kügelgen, üks kuulsamaid Eestis tegutsenud baltisaksa maastikumaalijaid, kelle järeltulijadki kunstnikena enesele nime tegid.

Kraused kanti Eestimaa aadlimatriklisse alles 1908. aastal.

(Refereeritud Ants Heina raamatust "Eesti mõisaarhitektuur. Historitsismist juugendini", Tallinn, 2003)