Sel suvel viibis Tallinnas pikemat aega Eesti Juudi Muuseumi rajaja Mark Rõbak. Ta kutsus mind ühel augustikuu pärastlõunal muuseumiga tutvuma, vanad sõbrad pidavat samal ajal kah vaatama tulema. Kohale jõudes selgub, et üritus on siiski veidi ametlikum, sest muuseumi autor peab parajasti tunnipikkuse eestikeelse tutvustuse linti rääkima. Kohal viibivad ka siinse kogukonna alustalad, kolm juute eestlastele tutvustavat raamatut kirjutanud Elhonen Saks, tenniseklubi Maccabi juhataja Avi Dobrõš ja veel mõni kogukonna vanema põlve väärikas esindaja.

Vene koolis õppinud ja 1972 Eestist Iisraeli sõitnud Rõbak räägib eesti keelt ilma aktsendita, justkui poleks ta Karu tänavalt kaugemale saanudki. Vaid mõne võõrsõna puhul ei leia kohe õiget eestipärast kuju. Venekeelse ja ingliskeelse tutvustava teksti on ta juba linti rääkinud. Kui töö tehtud, ohkab muidu vahetu käitumisega muuseumimees kergendatult: no nüüd hakkame inimese moodi rääkima.

Iisraelis töötas Rõbak ligi 30 aastat IBMis ja kui 2001 pakuti võimalust korraliku kompensatsiooni eest varem pensionile minna, võttis ta pakkumise vastu. "Olin siis võrdlemisi noor mees - 57. Teised ütlesid, et ma ei saa viit minutitki ilma tööta läbi, kuidas ma nii üldse elama jään, aga mina leidsin tegevust küll, hakkasin ajaloo vastu huvi tundma." Muuseum sai alguse oma perekonnaloo uurimisest, ja ühel päeval oli koos juba üsna palju materjali juutide kohta Eestis. Algul tegi lehekülje internetis (idee tuli keset ööd), see äratas tähelepanu, kaasmaalased hakkasid helistama ja kirjutama ning saadeti ajaloolisi pilte. Mullu detsembris 2008 saigi avatud näitus. Fotod valis ja tekstid mõtles Rõbak ise välja, kujunduse tegi Siima Škopi ja Andres Vanapa poeg Oleg Mellov.

Ega see algus päriselt nii kergesti läinud. "Paraku leidsin ennast olukorras, et pidin ka raha korjama. Pensionärid kogukonnast said anda ehk ainult 10 krooni, kuid oli ka neid, kes andsid 100 000," meenutab Rõbak. Abistas ka kultuuriministeerium. Kõige rohkem, kolmandiku kulunud summast, annetas muuseumile Aleksander Kofkini Fond.

Rõbak usub, et üks muuseum ei tohi kunagi valmis saada. Alati on midagi koguda ja korjata. Võiks teha näitused juudi arstidest või advokaatidest, Eestis on neid olnud arvukalt. Eriti südamelähedane paistab muuseumi loojale olevat siiski hariduslik missioon: pakkuda eestimaalastele tõest teavet Eesti juutide kohta. "Delfis on ju väga palju vastikuid kommentaare, sealhulgas ka juudivastaseid. Tahaksin nende kirjutajaid siia kutsuda. Võiksin vastata nende küsimustele ja seletada,et kõik, mis nad juutidest kirjutavad, ei ole päris õige. Paljud rõhutavad ainult ühte poolt. Näiteks käisin Memento organisatsioonis ühe sugulase pilti toomas ja seal küsiti kohe: ah siis teie olete juudi muuseumist, kas te Idel ­Jakobsoni ka üles panete? Siis sain aru, et ilma selleta ei saa. Aga kas see on siis ainus asi, mida Eesti juutide kohta teada?" (Muuseumi väljapanekus on süüdistuskokkuvõte: Ber ­Šoher on süüdi selles, et ta on värvimistöökoja kaas­omanik. Arreteeriti ja saadeti välja Põhja-Uurali laagrisse. Allkiri - Idel Jakobson, NKVD uurimisosakonna juhataja asetäitja.)

Rõbak käis hiljuti arhiivis uurimas, kas hävituspataljonides oli tõesti nii palju juute, nagu räägitakse. "Kõiki nimekirju seal polnud, aga mõned kaustikud leidsin. Jõudsi n läbi vaadata ainult Tallinna hävituspataljoni nimekirja. Eesti ja vene nimed olid seal umbes pooleks. Ja juudi nimesid polnudki kuigi palju, veel vähem eesti juute.…

Muidugi olid Vene impeeriumis tõrjutud juudid väga vastuvõtlikud võrdsuse ja vendluse ideoloogiale, mida pakkusid kommunistid. Oli neid, kes lahkusid Eestist Nõukogude Liitu, ­mõni läks sõdima Hispaaniasse. On paljugi, mida peab seletama. Teinekord näed, et mõni mees kirjutab lollusi, sest ta ei tea midagi - ja vahel ei tahagi teada."

Rõõmu on muuseumi tegemise juures olnud kõige rohkem sellest, et seeläbi saab Eesti elanud juutide mälestust jäädvustada. "Olen õige vana inimene ja paljude siinkajastatud inimestega isiklikult kokku puutunud. Näiteks üks, kellest liiga vähe teatakse, on muusikategelane ja Teatri ja Muusika Muuseumi direktor Aron Tamarkin. Mulle oli ebameeldiv üllatus, et seda muuseumi külastades ei leidnud ma mingitki silti tema mälestuseks." (Tamarkin vääriks tänu juba kas või selle eest, et võttis kõikidest koolidest välja visatud ­Juhan ­Viidingu muuseumisse tööle ja ülendas poisi - veidi viisakama palga nimel - koguni laborandist majandusjuhatajaks(!). Selles ametis olnuks teismeline poeet täitsa kujuteldamatu.

Missugune on Rõbaki enda perekonnalugu? "Minu esivanemad tulid Eestisse 19. sajandi keskpaigas, isapoolsed esivanemad Leedust, ema poolt Lätist ja Leedust. Kahjuks ma oma vanaisa ega vanaema ei tundnud, nad jäid sõja ajal Eestisse ja hukkusid. Ema isa oli üsna rikas ärimees, oli Osrami elektripirnide esindaja Eestis, ajas laevandusäri ja tegi koostööd tekstiilivabrikant Oskar Kilgasega. Isa vanemad polnud küll rikkad, aga vanaisa oli hea kuulsusega rätsep. Ema oli saksa preili, mängis tennist ja käis klubides, isa lõi kaasa vasakpoolses sionistlikus organisatsioonis Hašomer Hazair. Pärast sõda töötas isa Punases Koidus meistrina, ema oli raamatupidaja."

1972 õnnestus Rõbakkidel Iis­raeli sõita. "Olin siis 28 aastat vana ja pidin astuma välja komsomolist. Rajooni­komitees küsiti karmilt, et kas võtan vajadusel püssi ja astun Nõukogude Liidu vastu. Kui see "pidulik" osa läbi sai, aeti hoopis teist juttu - no räägi siis, kuidas seal elu on.…Järsku olid kõik nagu normaalsed inimesed."

Siis aga tuli välja seadus, et lahkujad peavad oma hariduse kinni maksma. Mark oli lõpetanud Moskva ülikooli ja talle väänati "kõrgeim karistusmäär" - 10 000 rubla. Noor matemaatik katsus seletada, et sellist raha tal pole, aga Moskva väljasõidukomisjonis "lohutati": pole midagi, küll leiate. Leiduski üks naisterahvas, kes laenas, pärast oli kuulda, et laenas teistelegi. …

"Iisrealis polnud küll alguses mingit toetuspunkti, teadsin vaid kaht ­sõna heebrea keeles: lagi ja põrand. Lihtsalt tahtsin kangesti Nõukogude Liidust, siinsest valelikust elust välja pääseda, ­ausalt öeldes polnud mul aimu, kuhu ma sõidan. Esimest korda kuulsin Iisraelist 1967. aastal, kui toimus kuuepäevane sõda. Olin tollal parajasti lõpetamas Moskva ülikooli ja kuulasin sõja kohta uudiseid BBCst ja Ameerika Häälest. Siis hakkasin esimest korda mõtlema, et olen juut. Mul oli sõpru eestlaste ja venelaste hulgas, mingit antisemitismi polnud ma Eestis ­kogenud." ­

Esimene mulje Iisraelist oli siiski meeldiv. "Arvasin, et seal on kõrb, aga suur rõ&otild e;m oli näha rohelist - kuigi see on kõik ­kastmisega loodud."

Võrreldes juutide arvu Eestis 1980ndatel (umbes 4500) ja praegu (1900), võib jääda mulje, nagu oleks Eesti Vabariik väikese järelholokaustiga hakkama saanud. Tegelikult on asi muidugi selles, et piirid on nüüd lahti. Enamik Eesti juute on täna venekeelsed, lapsed õpivad juudi koolis vene keeles. Kas eestikeelsel ja -meelsel juudi kogukonnal on siin maal mingit tulevikku?

"Mulle meeldivad need noored, kes siin kogukonna majas käivad ja pühitsevad juudi tähtpäevi. Tõsi, nad räägivad vene keelt, aga enamik valdab ka eesti keelt. Vanemas põlvkonnas on suhteliselt palju sovetliku taustaga inimesi. Aga tuleb vaadata tulevikku, tähtsad on ju noored. Ka sünagoogis käib üllatavalt palju inimesi, muidugi ainult pidudel. Ma ise pole usklik, aga sünagoogid on juudi rahva koos hoidnud. Tore on, et kogukond teeb tööd noortega ja abistab vanu: viib neile toidu koju, kellest enam poeskäijat pole. Ma usun, et siinne juudi kogukond kujuneb ikka Eesti juudi kogukonnaks."

Karu tänaval on tõesti parajasti elav. Sünagoogis käib Iisraelist koos Etioopia juudist naisega perekonna endisele kodumaale eest tagasi pöördunud David Shliki poja ümberlõikamispidu.

Muuseumisse astub sisse Eesti ainus Iisraelis resideeruv diplomaat ­Marin Mõttus ja räägib oma hea tuttava Margiga natuke tööjuttu. Pärast pakib muuseumi direktor talle paki katalooge kaasa. "Kui pead ise maksma, siis annan muist tasuta, aga kui saad lasta riigil kinni maksta, on viiskümmend krooni tükk," seletab praktiline härra Rõbak. Lahe ja tegus mees.