24.05.2007, 00:00
Muusika ja graafiline disain: aina üksteisele lähemale
Graafilise disaini konverents TYPO 2007 Berliinis 17.–19. maini.
PEHME MODERNISM: Alex Steinweissi plaadiümbrisekujundused olid omas ajas uuenduslikud.
Berliini TYPO on juba aastaid üks olulisemaid ja ka
kallima osavõtumaksuga graafilise disaini alaseid rahvusvahelisi
konverentse Euroopas. Ja mainekas – suurem osa graafilise disaini
staarnimedest on siit läbi käinud. Konverentside vastu võib ju
olla skeptiline, kuid oma roll erialainimeste kogunemispaikadena neil ikkagi
on. Läbivalt musta riietatud seltskond kuulab esinejaid, suhtleb omavahel
ja nii kolm päeva järjest, eemal tööst ja hiirekrambist
käes.
Ettekanded seekord muusika ja disaini seoseid otsival konverentsil olid seinast seina, sõnaosavate teoreetikute elegantsest esinemisest praktikute portfooliotutvustusteni.
Esimest tüüpi esindas näiteks võib-olla kuulsaim graafilise disaini ajaloolane, ameeriklane Steve Heller, kes tutvustas avalikkusele vähetuntud plaadiümbrisekujundajat Alex Steinweissi. Läti-juudi päritolu, praegu 90selt ikka veel loominguga tegelev USA kunstnik oli üks esimesi, kes arvas, et plaadil peaks olema unikaalne ümbris. Samuti on ta LP-ümbrise leiutaja. Enne teda müüdi heliplaate kodumasinapoodides, tema Columbia Recordsis tehtud uuendustest sai hoogu arusaamine muusikamarketingist. Osa tema art déco’st lähtunud, kuid varsti pehmeks modernismiks muutunud loomingust mõjub väga löövalt ka täna.
Muusikaajakirjast kui meediumist rääkis saksa disainer Horst Moser, esitledes sadu kaasi ja lehekülgi ja näidates selle nüüd mitte ehk parimaid päevi elava nähtuse teket, kõrghetki, klišeesid ja meetodeid. Tema kaasmaalane Henry Steinhau analüüsis mittesõnalisi bändilogosid (näiteks Rolling Stonesi huuli, Earth, Wind & Fire egüptoloogilisi kujundeid, Velvet Undergroundi banaani ja Public Enemy märklauda) kui sümboleid. Hiinlanna Yang Liu tutvustas pekingi ooperi visuaaltraditsiooni, näiteks eri värvikombinatsioonide ja maskide tähendust, tema loengu juurde kuulunud videonäited näiteks kultuurirevolutsiooniaegsetest ooperitest olid suisa vapustavad. Austria meediategelane Markus Hanzer püüdis tunni aja ja 400 pildiga paika panna kogu pop(muusika)kultuuri ajaloo; ma siiski ei usu, et näiteks Tõnis Kahu tema jutuga päris rahule oleks jäänud.
Praktikute esinemistel oli oma võlu. Nad rääkisid iseendast ja ei varjanud oma kõhklusi ning probleeme. Näiteks norra muusik ja plaadifirma Rune Grammophon ümbrisekujundaja Kim Hiorthøy ei suutnudki öelda, kas ümbris peab plaadil olevat muusikat peegeldama või ei, tema enda tööd on igatahes näide pigem firmaidentiteedi loomisest konkreetse kunstnikuisiksuse kaudu. Samast probleemist rääkis ka saksa eklektilise label’i Morr Music kujundaja Jan Kruse. Ilmselt jääb sisu ja vormi probleem, küsimus muusika väljendatavusest teiste vahenditega alatiseks üles.
Hoopis lõbusamat etendust pakkus avangardkitarrist, pillimeister ja meie Elioni korporatiivfondi FF Dax looja sakslane Hans Reichel oma kontsertshowga, kus tema leiutatud mägra-või inimhäälse pisipilli daksofoni soolod vaheldusid pajatustega improviseeriva muusiku ja distsiplineeritud tüpograafi elust või siis koomiliste animatsioonidega, mis kujutasid näiteks helipuldi sees toimuvat. Ürituse esimeseks kulminatsiooniks oli biitlite sõbra, albumi “Revolver” kaanekujundaja ja Plastic Ono Bandi bassisti Klaus Voormanni mälestusteheietus, teiseks USA režissööri Gary Hustwiti äsjase täispika dokumentaalfilmi “Helvetica” esilinastus.
Nagu muusika on miljonite inimeste igapäevaelu osa nii tarbijate kui tegijatena, muutub selliseks massialaks kun agi ka ikka veel hermeetilise kunstina paistev graafiline disain, tundub mulle. Võib-olla sellest Berliinis räägitigi?
Ettekanded seekord muusika ja disaini seoseid otsival konverentsil olid seinast seina, sõnaosavate teoreetikute elegantsest esinemisest praktikute portfooliotutvustusteni.
Esimest tüüpi esindas näiteks võib-olla kuulsaim graafilise disaini ajaloolane, ameeriklane Steve Heller, kes tutvustas avalikkusele vähetuntud plaadiümbrisekujundajat Alex Steinweissi. Läti-juudi päritolu, praegu 90selt ikka veel loominguga tegelev USA kunstnik oli üks esimesi, kes arvas, et plaadil peaks olema unikaalne ümbris. Samuti on ta LP-ümbrise leiutaja. Enne teda müüdi heliplaate kodumasinapoodides, tema Columbia Recordsis tehtud uuendustest sai hoogu arusaamine muusikamarketingist. Osa tema art déco’st lähtunud, kuid varsti pehmeks modernismiks muutunud loomingust mõjub väga löövalt ka täna.
Muusikaajakirjast kui meediumist rääkis saksa disainer Horst Moser, esitledes sadu kaasi ja lehekülgi ja näidates selle nüüd mitte ehk parimaid päevi elava nähtuse teket, kõrghetki, klišeesid ja meetodeid. Tema kaasmaalane Henry Steinhau analüüsis mittesõnalisi bändilogosid (näiteks Rolling Stonesi huuli, Earth, Wind & Fire egüptoloogilisi kujundeid, Velvet Undergroundi banaani ja Public Enemy märklauda) kui sümboleid. Hiinlanna Yang Liu tutvustas pekingi ooperi visuaaltraditsiooni, näiteks eri värvikombinatsioonide ja maskide tähendust, tema loengu juurde kuulunud videonäited näiteks kultuurirevolutsiooniaegsetest ooperitest olid suisa vapustavad. Austria meediategelane Markus Hanzer püüdis tunni aja ja 400 pildiga paika panna kogu pop(muusika)kultuuri ajaloo; ma siiski ei usu, et näiteks Tõnis Kahu tema jutuga päris rahule oleks jäänud.
Praktikute esinemistel oli oma võlu. Nad rääkisid iseendast ja ei varjanud oma kõhklusi ning probleeme. Näiteks norra muusik ja plaadifirma Rune Grammophon ümbrisekujundaja Kim Hiorthøy ei suutnudki öelda, kas ümbris peab plaadil olevat muusikat peegeldama või ei, tema enda tööd on igatahes näide pigem firmaidentiteedi loomisest konkreetse kunstnikuisiksuse kaudu. Samast probleemist rääkis ka saksa eklektilise label’i Morr Music kujundaja Jan Kruse. Ilmselt jääb sisu ja vormi probleem, küsimus muusika väljendatavusest teiste vahenditega alatiseks üles.
Hoopis lõbusamat etendust pakkus avangardkitarrist, pillimeister ja meie Elioni korporatiivfondi FF Dax looja sakslane Hans Reichel oma kontsertshowga, kus tema leiutatud mägra-või inimhäälse pisipilli daksofoni soolod vaheldusid pajatustega improviseeriva muusiku ja distsiplineeritud tüpograafi elust või siis koomiliste animatsioonidega, mis kujutasid näiteks helipuldi sees toimuvat. Ürituse esimeseks kulminatsiooniks oli biitlite sõbra, albumi “Revolver” kaanekujundaja ja Plastic Ono Bandi bassisti Klaus Voormanni mälestusteheietus, teiseks USA režissööri Gary Hustwiti äsjase täispika dokumentaalfilmi “Helvetica” esilinastus.
Nagu muusika on miljonite inimeste igapäevaelu osa nii tarbijate kui tegijatena, muutub selliseks massialaks kun agi ka ikka veel hermeetilise kunstina paistev graafiline disain, tundub mulle. Võib-olla sellest Berliinis räägitigi?
