Muusikateadus kapist välja
Kunagi painas mind pikalt ja tõsiselt küsimus – miks eesti muusikateaduse häält laiema avalikkuse ees peaaegu üldse kuulda ei ole? Miks on nii, et meie muusikateadlasi hinnatakse kõrgelt teiste maade prestiižikates ülikoolides ja teaduskonverentsidel, aga Eestis kehitab mõnes teises kultuurivaldkonnas tegev haritud inimene su teadlasest õppejõu nime kuuldes teadmatusest õlgu? Olen mingil ajal lausa kadedusega kuulanud ja lugenud kirjandus- ja kunstiteadlaste esinemisi meedias, hinnates seda, et nad on pidanud vajalikuks ja võimalikuks “tulla alla” erialasest kõnepuldist ning leida keel, millega oma ala arusaadavaks teha ja seega kultuuriringluses osaleda. Seda, et ka eesti muusikateadlased enda “nähtavaks tegemist” ikkagi oluliseks peavad, kinnitavad Tartu Ülikooli ja Eesti Muusikaakadeemia professor Jaan Ross ning noorema põlvkonna parimaid ajusid Kaire Maimets eessõnas sel kevadel ilmunud raamatule “Mõeldes muusikast”.
“Mõeldes muusikast” on ülimalt tähelepanuväärne ja oluline artiklikogumik, eestikeelse asjaliku muusikakirjanduse põuas võiks selle ilmumist pidada lausa revolutsiooniliseks. Kogumikus on 19 artiklit, mille vahendusel saab lugeja end harida alates teemadest, kuidas heli üldse tekib ja millisel põhimõttel toimivad heliread (Ross), kuni väga spetsiifiliste muusikaanalüüsi meetoditeni (Mart Humal). Raamat annab suuniseid, mida võiks maailma muusikas pidada universaalideks (Ross), valgustab nii tuttavate mõistete nagu “teos” ja “stiil” kasutamise tagamaid (Toomas Siitan); arutleb teemade üle, mida võiks üldistada “heliloomingu psühholoogia” nimetuse alla (Avo Sõmer); annab asjaliku ülevaate pilliliikidest ja heli tekitamise viisidest (Allan Vurma). Palju ruumi on antud rahvamuusika käsitlustele (Vaike Sarv, Ingrid Rüütel, Triinu Ojamaa, Taive Särg, Žanna Pärtlas), seejuures huvitavalt erinevate vaatenurkade alt, mida kokku pannes saab endale ehitada arvestatava etnohariduse vundamendi. Esindatud on ka sellised valdkonnad nagu muusikateraapia (Eha Rüütel ja Dali Kask), muusikasemiootika (Kaire Maimets), muusikateater (Kristel Pappel), kirikumuusika (Anu Kõlar), muusikaajaloo kirjutamise problemaatika (Urve Lippus), idamaade muusika (Peeter Vähi) ja mõningate uuemale süvamuusikale iseloomulike joonte käsitlus (Merike Vaitmaa).
Kogumikku tutvustatakse saatesõnas kui muusikateaduse käsiraamatut ning vihjatakse, et peale oma eriala inimeste võiks raamatu adressaat olla “noor teadushuvidega humanitaarinimene”, see poolmüstiline tegelane, kellele on suunatud vist üle lugemisjõu käivalt suur hulk ilmuvatest trükistest. Lootuses, et selline inimliik ei ole raha tegemisele orienteeritud ühiskonnas veel päris ära kadunud, annaksin mõned omapoolsed subjektiivsed lugemissoovitused.
Muusikute tsunfti mitte kuuluvale “teadushuvidega humanitaarinimesele” (vanusest sõltumata) saab mõistagi soovitada kirjutisi, millest aru saamine ei nõua liiga spetsiifilist muusikalist haridust. Väga harivad ja samas jõukohased võiksid olla Jaan Rossi artikkel “Kas on võimalik rääkida muusikalistest universaalidest?” (lk 15–34) ja Peeter Vähi “Sissevaated Oriendi muusikakultuuridesse” (lk 81–02), samuti Kristel Pappeli “Muusikateater – tülikas uurimisobjekt” (lk 413–28), Anu Kõlari artikkel “Mis on kirikumuusika ja kuidas sellest kirjutada?” ning ka Žanna Pärtlase “Muusikaanalüüs etnomusikoloogias” (lk 448–75), mis võib küll erialakaugemat lugejat pealkirjaga veidi ehmatada, kuid esitab lugejasõbralikult selges sõnastuses küsimusi ning annab neile ka selgeid vastuseid. Alati on parimas mõttes kerge ja hea olnud lugeda ja kuulata muusikaüliõpilaste lemmikõppejõudude edetabeli tipus seisvat Toomas Siitanit, kelle kirjutis “Teos ja stiil Euroopa klassikalises muusikakultuuris” (lk35–53) ühest küljest nagu eeldaks natukenegi teadmisi muusika ajaloost, kuid teisalt jälle on nii inimsõbralikult kirja pandud, et selle olulisemad ideed peaksid endale suurema vaevata lugeja kultuuriteadvuses pesa leidma. Tark ja mitmesuguseid “taustsüsteeme” hästi lahti seletav on ka Urve Lippuse artikkel “Muusikaloo kirjutamisest” (lk367–412). Üks mu enda “lemmiklugusid” selles raamatus on Rein Laulu “Muusikaanalüüsi põhialused” (lk 299–337), mis kirjeldab mitme tuntud klassikateose anatoomiat ning selle kaudu ka traditsioonilise muusikaanalüüsi hingeelu – “inimese keeles” ja elusas stiilis.
Nimetatud artiklid ja mitmed teisedki kogumiku osad peaksid minu arvates olema võimelised natukenegi muutma olukorda, millele viidatakse raamatu sissejuhatuses – nimelt, et muusikateadus on tänapäeva teadusvõrgustikus perifeerses seisundis ning seda eelkõige kahel põhjusel. Esiteks, muusikast kirjutatakse liiga keeruliselt, ja teiseks, muusikast kirjutatakse ebaolulisi asju (lk 11). Ka selles raamatus on esindatud see “liigne keerulisus”, mille puhul oleks ehk patt väita, et see on ühtlasi “ebaoluline”, aga millest ei oska ka leida eriti muud olulist peale hiilgava ajugümnastika.
Raamat paistab silma kirjutajate hea taseme ja suure sisulise ebaühtlusega. Kõrvuti on hästi üldistavad ja lausa kohatult mõjuvalt konkreetse teemaga artiklid, mis ei pruugiks kuuluda käsiraamatusse. Mõne artikli puhul võiks arvata, et see on kogumikus vaid põhjusel, et tasemel kirjutaja ja tekst olid lihtsalt olemas. Kuidagi väga äkki ilmuvad raamatusse näiteks samojeedid oma tavade, pillide ja laululiikidega (lk 103). Samuti on kogumikus kõrvuti võimalikult avarale mõistjate ringile kirjutatud ning ka enamikult muusikaakadeemia haridusega lugejatelt tõsist – nagu teada, sageli asjatut – pingutust nõudvad kirjutised. Viimase all mõtlen peamiselt imelikku populaarset kirikut, mille seinal ripub silt “Schenkeri kontrapunktiline analüüs” ja mille uksele võib jäädagi lootusetult koputama alates leheküljest 339.
Kuigi selle raamatu põhjal võiks järeldada, et suurem osa meie eluajal tehtavast muusikast ei ole väärt olema muusikateaduse huviobjekt, muusikateraapia alane artikkel jääb liiga üldsõnaliseks ja ma ei oska midagi peale hakata lausega “Muusika mõju on individuaalselt määratletav.” (lk 292), usun siiski, et “Mõeldes muusikast” teeb muusikat ja muusikuid “mittemuusikutele” mõistatavamaks, pakkudes huvitavat infot ja seletades veidi ka muusikainimeste kiikse.
Koostanud Jaan Ross, toimetanud Jaan Ross ja Kaire Maimets.
Varrak. Tallinn, 2004. 520 lk.
