Müüt, meedia ja talupoja vaimuvalgus
Hiljuti nägin dokumentaalfilmi Põhja Koreast. Sealses haridussüsteemi ajupesu on täiesti hardcore – kogu Korea rahva ajalugu on vaid valguse jõudude lakkamatu lahing kurjuse tentsikute vastu. Kim Jong Il rezhiimi absurdset elukorraldust vaadates tabas mind aga kerge déjà vu.
Koolis tõusis mu ajaloo hinne harva üle kolme, kuigi olin iseenesest nitševoo peaga kutt. Sest ajalugu ENSV ajal oli valdavalt sõjaajalugu, mis koosnes daatumitest, väehulkade löögivõime hinnangutest ja lahinguskeemidest, mida oli ilmvõimatu meelde jätta. Isiksustena eendusid sel ideoloogiate apokalüptilisel lahingutandril vaid revolutsioonijuhid, väepealikud, sõjamärtrid. Rahvas on irratsionaalne mass, ajaloo objekt. Või nagu kõmistab esipasseist Einar Laigna “rahvas on vaid materjal suure juhi kätes”.
Enamasti aga istusid rahvahulgad pimedas koopas või kaevikus, ihusid kivikirvest või õlitasid vintpüssi ning üksteise nottimisest ülejäänud põgusatel hetkedel paljunesid, kummardasid jumalaid ja ehitasid üles tsivilisatsiooni.
Sellise passionaarse ajalookäsitluse eesmärgiks oli kujundada väljakujunemata isikus mütoloogilise maailmataju, veendumus, et inimelu on dualistlik võitlus, kus eri klasside, riikide ja rahvuste rahumeelsel kõrvueksisteerimisel polekski nagu kohta. Mütoloogiliseeritud ajaloo õpetamine kasvatas lojaalseid nõukogude kodanikke, kes valmis heitma end rahvusvahelise imprealismi ambazhuurile.
Kas meie valgustatud, demokraatlik ja liberaalne õhtumaa on aga väga kaugel totalitaarsete rezhiimide kultiveeritavast mütoloogilisest maailmapildist? Kas Korea Rahva Suurele Isale ikka vastandub George W oma Kurjuse Telje sarnaste piibellike maksiimidega? Kas Juhan P kuulsad fraasid nagu “eesti kultuuri ülim saavutus on Eesti Riik” või Savisaare võitlussaaga 1000 leheküljeline autoapoteoos jäävad oma retoorikas alla Nõukogude propaganda parimaile vormeleile?
Identiteedi taasloomine käib ikka läbi vastasekuju konstrueerimise, läbi lakkamatu võitluse, läbi morbiidse kangelaslikkuse. Mütoloogilise maailmapildi produtseerimise eest seisab nii filmikunst (Nimed Marmortahvlil), vallajuhid (Lihula ausammas), rockmuuskika (ans. Loits) kui ka igiarmas eesti meedia. Mitte ainuüksi primitiivne kollane press vaid ka nn. Kvaliteetajakirjandus. Ükskõik millest ka ei kirjutata, on kõikjal näha suure vastasseisu kontuure. Vallajuht versus peaminister, Savisaar versus Palts, Pohlak versus Pohlak, Kapo versus Kripo, haigekassa versus haiged, rikkad versus vaesed, üürnikud versus omanikud, ratturid versus sohvrid, sotsid versus natsid, inimene versus loodus, rahvuslikkus versus multikultuursus, islam versus kristlus, eestlased versus venelased, kodueesti versus väliseesti, Iisrael versus Palestiina, Euroopa versus USA. Adrenaliin kasvab, veri lööb vemmeldama. Rahvas võtab seisukohti, anonüümsed kommentaatorid tänitavad nii autori kui ka üksteisega. Rahulikuks jääda on võimatu selles vaenlasi ja ohte täis maailmas. Rikkad riisuvad meie ühisvara, vaesed söövad ära meie tööga teenitu, venelased koondavad jõude, vabamüürlased hauvad plaane. Roimar-rektor käib maksumaksja rahaga litsimajas. Valitsus sülitab rahva tunnetele ja kisub maha SS mundris sõdalase kuju. Sodomiidid rikuvad meie noorsugu otse iidse Vanalinna tänavail. Appi, isamaa on hädaohus!
Oma positsioonid võtavad sisse arvamusliidrid. Lauri Vahtre süüdistab kõigis eesti rahvast tabanud egiptuse nuhtlustes euroopa vasakpoolseid ühiskonnateoreetikuid. Riigimeeste ülbusele vastandub Juku Kalle Raidi ja Kivisildniku “common sense” sallimatus, st. verbaalselt otse pasunasse sõitmine. Ja lihtne eesti mees hõõrub käsi, vaat kus alles panevad! Kui selle kurja käärimise keskele ilmub vahetevahel mõni naeruväärne postmodernist, kes kuulutab, et ajalugu on otsas, et suured narratiivid on surnud ja et oleme sisenenud liberaalse tolerantsi ajajärku, kus ruulivad ainult pehmed väärtused, siis saab ta vasakult ja paremalt. No c’mon mehed, õige madin on alles ees!
Erinevalt ENSVst ja Põhja Koreast pole mütoloogiliste motiivide tootmise põhjused kaasaegses Eestis ideoloogilised, vaid majanduslikud. Ma olen imestanud, et igakord kui kuskilt imbub mõni juudiuudis, paneb Delfi selle päeva peauudiseks. Aga põhjus on lihtne, majandusliku edukuse näitaja on klikkide arv. Ja Delfi strateegid juba teavad, millise ahju alla tuleb rassistlike ja antisemiitlike trendide ajal agu anda. Ning kõige süütumgi uudis, nagu “Juudi kogukond rajab Tallinna sünagoogi” muutub peagi mingite ahjukütjate ja seebikeetjate festivaliks. Ja seeläbi astub labane mammonahimu hämarate ideoloogiate teenistusse. Põhimõtteliselt täidab ju ajakirjandus kliendi ootusi. Ja kui klient ootab verd, siis peab ta seda saama. Mööngem, et ka mina haaran lehe ja loen esimesena läbi uudised sõjakoldeist, korruptsioonist, mõrvadest ja üksteisel naha üle kõrvade tõmbamisest. Vägivald müüb ja sallimatus rokib, hästi kaubastuvad vandenõuteooriad, publikut köidavad “julged” väljaütlemised ja koha kättenäitamised. Kui oled juba valvekoer, siis pead ka hammustama.
Ajakirjandus täidab lugejate isu müütide järele ja samas ka loob ootust uute müütide järele. Kui vaadata lõppeva aasta põhilisi sündmusi, nagu Lihula saaga või Pohlakute juhtumi serveeringuid, siis näeme neis mõne Hollywoodi eepose dramaturgiat. Uudiste tootmine ei erinegi palju Hollywoodi filmi stsenaariumi kirjutamisest (kui erinebki, siis oma primitiivsuse taseme poolest).
Papa Jannseni õpetas kord Perrno Postimehe veergudel millal rautada hobust ja kuidas tohterdada paiseid ning manitses maarahvast seaduskuulekusele ja jumalakartlikkusele. Nüüd istub Vändramaa talunik õhtuti telerivalgel ja see toodab tema hirme ja eelarvamusi. Kui talle ainult keegi ka lahti seletaks, et elades glasnosti tingimustes, peabki elu tunduma koledam ja ebakindlam. Et kui kuuled uksel koputust pole vaja kohe kärbiku järele haarata. Et üheksal juhul kümnest on naaber tulnud tuletikke laenama.
