Samal ajal kui Haitil laipu ühishaudadesse loobitakse ning humanitaarkriis aina süveneb, võtab Hollywoodi koorekiht vastu esimesi auhindu aasta jooksul tehtud töö eest. Jagati Guldgloobusi. Jagajate-otsustajate ring on üsna väike – Hollywoodi nn välispress, umbes 90 filmiajakirjanikku, kes vahendavad Hollywoodi toodangut kogu maailmale. Nad on võimsa tööstuse käepikendus.

Ja nad annavad parima filmi auhinna “Avatarile” – James Cameroni röögatult energiat röövinud justkui energiasõjakriitilisele “etteaimatavale sentimentaalsele sitahunnikule”, kui tsiteerida kas või Eesti hinnatud filmimeest Veiko Õunpuud Facebooki diskussioonidest. 

Õhtut juhtinud briti koomik Ricky Gervais ei halastanud eneseimetlusse uppuvale publikule. “Teie nägusid vaadates tuleb mulle meelde, kui palju head tööd on sel aastal tehtud… ilukirurgide poolt.” Ta ei väsinud rõhutamast, milline “väljavalitud” rahvas on näitlejad ja kuidas Aasia nälgivale lapsele piisab oma näruse olukorra unustamiseks ja lohutuse leidmiseks juba ainuüksi Angelina “Emme!” Jolie nägemisest. 

Ameerika “valgustamine” on siiski naeruväärne tuuleveskitega võitlemine. Täpselt sama naeruväärne oleks arvata, et ­James Cameroni päriselt huvitaks planeedi tulevik ja inimkonna saatus. Tema “mure” on äri. “Avatari” vihkajaid on paraku vähem kui piletiga poolthääletajaid. Mis omakorda paneb mõtlema, et kas saab mittenõustuda diskreetselt, mitte hüsteeritsedes. Kas saab olla intelligentselt Ameerika-vastane?