Nädala album (18. märts)

Franz Ferdinand
“Franz Ferdinand”
(Domino)

Selle aasta esimene Uus Suur Bänd. Ja nende võimas debüüt.

Viimase kaheteistkümne kuu üks enim haibitumaid briti rockgruppe reliisib viimaks debüütalbumi. Viimaks seepärast, et sealne rockipress, eesotsas kõige pioneerlikuma talendiotsija New Musical Expressiga, jõudis nad kuulutada aasta bändiks ainumast kahe singli põhjal. Võibolla poleks ka singleid tarvis läinud, sest juba nimi Franz Ferdinand (võetud Esimese Ilmasõja emotsionaalse põhjustaja, serbia patriootide poolt mõrvatud Austria troonipärija järgi) on juba piisavalt atraktiivne, et küsima hakata, kes nad sellised õige on.  

Franz Ferdinandi moodustavad neli noort shoti intellektuaali, instrumentaalne koosseis on klassikaline  - kaks kitra, bass, trummid ja monovokaal. Loominguliseks tuumikuks on Alex Kapranos ja Nick McCarthy, kes hakkasid paar aastat tagasi tegema lugusid, "... mille järgi tüdrukud saaksid tantsida". Veidi peale esimest kontserti Glasgow ühes kunstigaleriis pakkus neile lepingut mõjukas indilabel Domino ja siit nad nüüd tulevad. Noormeeste muusikaeelistused on soundis kenasti kuulda. Pixies, Joy Divison, The Fall klassikutest, Interpol, Strokes kaasaegsetest. Siin on meeleejäävaid kidrakäike, ilusaid harmooniaid, kurbi meloodiaid, mis serveeritakse aga ulaka punkmentaliteediga glamuuris. Tekstid on eht art-rock vormis, paisates andekates värssides kibedat eskapismi ja marginaalseid draamasid, jäädes üldiselt meeldivalt romantilisele tasandile ning koos muusika ja tihti skandeeriva vokaaliga moodustavad tugeva harmoonia. Kuulake näiteks lugusid "Darts Of Pleasure", "Matinee" või "Tell Her Tonight" - need laulud katsuvad sügavale hinge. Ja see  - mitte pelk tüdrukute tantsutamine - on Franz Ferdinandi muusika tegelik eesmärk. 9

Koit Raudsepp