NÄDALA ALBUM (19. veebruar)
Stereolab
"Margerine Eclipse"
(Duophonic)
Muutumatult püsiv retro-pop suurus; esimene album pärast Mary Hanseni traagilist hukku.
Kui koostada edetabel maailma 50nest olulisemast pop-ansamblist, siis Stereolab oleks üks nendest. Nii ütleb plaadil olev kleepekas. Mäletan hetki Stereolabi seltsis, kui see number võis isegi väiksem olla.
Ajast, mil Stereolab alustas ehk siis 90ndate algusest, on muusikamaailmas nii mõndagi muutunud. Tegelikult muidugi mitte eriti, aga see on teine
teema. Igaljuhul, kes muutunud pole on Sterolab. Nad pole kunagi eriline " in" bänd olnud ja see tuleb neile ainult kasuks. Trendide järgimine pole nendele omane.
"Margerine Eclipse" on see sama retro-futu nagu ikka, kuid efektsem st steroefekstem, kui kunagi varem. Siiski, kui varasematel albumitel olid eksperimentaalsed katsetused vaheldumisi pop-paladega, siis nüüd on alles jäänud enamjaolt ainult viimane. Ansambel on oma ainuomase popi täiuslikuks lihvinud. Nii mõnigi artist on sama teed minnes tupikusse sattunud - Lab nende hulka ei kuulu, olles pahatahtlikule kriitikule (õnnetu inimene) muidugi eriti kerge saak.
Sama palju, kui mulle sümpatiseerib Stereolabi viimistletud 60ndate ihalus, vaimustab mind see, et nende muusikas pole absoluutselt seksi. Vähemalt mina seda ei tuvasta. Vahelduseks on ikka väga mõnus aseksuaalset ja kiretut poppi kuulata. Lauljatar Sadier on inglike ja tal on meile hoopis teised sõnumid. Nagu linnulaul, mis rahustab. Aga miks linnud
kevadel laulavad, eksole.
Ma ei usu, et Taevas mingid erilised uued tuuled puhuksid. Seal peaks stabiilselt hea olema. Nii pole ka oluline, mis aastanumber Sterolabi plaadile
kirjutatud on. Ja kui nad seal - Taevas siis - rock-festivale korraldavad, siis Stereolab on iga-aastane peaesineja. Progress? Milleks meile see. 8
