Nädala Album (5. veebruar)
Einstürzende Neubaunten
„Perpetuum Mobile“
(Mute)
Endised rauatagujad tegelevad vaiksete helidega.
„Perpetuum Mobile“ on väga vaikne plaat. Mitte et tasane ja tasakaalukas, kuid lihtsalt vaikne. Neile lauludele tuleb lähedale minna, et aru saada, millest nad tehtud on – kui palju on siin lihalikku ollust, kuipalju metallist proteese. Vähemalt tagantjärele tundub nii, et kunagi – kusagil 80ndatel – oli nendega lihtsam.
See osa muusikakroonikast, mis noist berliinlastest üldse tihkas jutustada, maalis meie silme ette midagi metsikut – metallikolkijad, drellpuurijad, teutooni industriaallärm, shokk ja avangard. Selles suunas kalduti liialdama, kuid põhijoontes oli kõik õige. Einstürzende Neubauteni käitumis(ja kasutus-)juhend nägi ette väga selget opositsiooni selle sünteetikaga, mida ”päris” popmuusikas oma koostises tookord kasutas. Vastukaaluks läks vaja väga valju, väga füüsilist, väga vastuvaidlematut heli.
90ndatel oli Neubauten juba üsna teistsugune. Kõlalt igatahes, kuigi see, mida nad kontseptuaalselt üritasid, vahest nii teistsugune ei olnudki. Kuulake, näis bänd ütlevat, kas pole nii, et vaiksed helid on hoopis need kõige erilisemad? Kas pole nii, et mikrofon, pealtnäha neutraalne, püüab kõikidest helidest kinni midagi varjatut, midagi peidetut, mingi müra. Nõnda sündis too isemoodi tõrges, nurgeline, postindustriaalne pooleldi gospellik intiimsus nende muusikasse ja ”Perpetuum Mobile” pole selles mõttes midagi väga erilist paari viimase plaadiga võrreldes. Seda küll jah, et ta on isevärki viisil pastoraalne siin ja seal – ”Boreas” näiteks või ”Ozean And Brandung”. Tuul kui hoolikalt valitud kõlaefekt ulub ja huugab neis lauludes ringi, kuid bändi nimest hoolimata jääb aastatega ehitatud ehitis püsti.
Siin on palju sellist, mis päriselt hea – mõlema pika loo (”Perpetuum Mobile” ja “Ein Seltener Vogel”) kõrval on vahest ”Paradiesseits” minu kõige lemmikum lemmik. Ja juhtub imelik asi – mida rohkem ma kuulan, seda enam kaldun teiste seast plaadi tõeliselt keskseks ja kõnekaks heliks pidama hoopis Blixa Bargeldi häält. See on väga rahulik, väga ärkvel hääl, mis vaevalt et endal kusagil tõusta ja maailma peale karjuda lubab. Ja see on väga kaine hääl, ei kusagil millestki joobes. Ta ei ole kurb, ehk ainult natuke nukker. Aga ennekõike on see väga tähelepanelik ja valvel hääl. Ja ma arvan et tema annab kätte tooni, kuidas ja millise pingega seda plaati tegelikult kuulata tuleks.
