“Fly or Die”
(Virgin)
Chad ja Pharrell on haaranud kitarrid.
Mõnus on midagi avastada ja see kehtib ka muusika puhul. See tunne kui kuskilt plaadiinfo äärealalt hakkab vaikselt keskele poole ujuma mingi nimi, mille (veel) madal profiil tundub olevat karjuvas vastuolus näidatava talendiga. Selline tunne nagu oleks hommikul kell neli ärganud - inimesed magavad, aga sina oled ärkvel, hingad sisse õhus vibreerivat elektrit ja osooni ning taipad, et tulemas on suur äikesetorm.
The Neptunesi tabavusprotsent oli algusest peale sada. Kes natuke süvenes, nägi, et selliste hittide nagu Ol’ Dirty Bastardi “Got Your Money”, Kelise “Caught Out There” või Noreaga “Superthug” all seisab üks ja seesama nimi. Siis tuli ansambel N.E.R.D., mis andis nimele ka näo ning pisut hiljem said Chad Hugost ja Pharrell Williamsist popstaarid, maailma taganõutumad produtsendid.
Nende suurest taganõutusest hoolimata tundus, et kutid võtsid kõik pakkumised vastu. Küsitavad ühislaulud kaasaegsete popstaaridega olid Neptunesile muidugi ülimaks väljakutseks – kas me suudame popmaailma (sõna otseses mõttes) enda pilli järgi tantsima panna? Vastus osutus jaatavaks, kuid eksperimendi käigus olid poisid ka enda avastamisrõõmu ära kaotanud. Dance with the devil and the devil dances with you. Vestlused Neptunesi loomingu ümber muutusid vastastikuseks tolerantsi kondiprooviks. Kes enne vedelaks lööb, see on kitsarinnaline. Timberlake? Okei. Britney Spears? I can take it. Sealjuures jäi aga tähele panemata see, et lood ise läksid igavamaks ja üksluisemaks, hoolimata sellest, kes neid esitas. “Change Clothes”? Okei. “Frontin”? I can take it. Sallivusproov muutus enesepiitsutamiseks ning muusikalisest argumendist sai poliitiline. Loomulikult polnud lood halvad, kuid samas polnud ka enam midagi avastada. Pigem tuli Neptunesi otsa põrgates tahtmine avastada mingeid teisi raadio või telekanaleid.
Sellises situatsioonis kostitavad Chad Hugo, Pharrell Williams ja see kolmas mees meid uue N.E.R.D’i kauamängivaga, mille pealkiri “Fly or Die” võtab nende hetkeseisu hästi kokku. Alustuseks tuleb kohe öelda, et tegemist on selgelt N.E.R.D’i, mitte Neptunesi plaadiga. N.E.R.D on nagu kuulsama venna ülekäte läinud väike huligaanist väikevend, keda huvitab, mitmest tükist kitarr koosneb. Tema suust tuleb täielikku infantiilset jama (“her ass is a spaceship I want to ride”?) ja keskendumisvõime on nullilähedane. Kui Neptunesi lugudel on korralik konstruktsioon, siis NERDi pisi-proge-punk-rnb-keelenäitamised sarnanevad pigem valesti kokkupandud Legole. Ja pealegi meeldib neile üldse rohkem lõhkuda kui ehitada. R’n’b põhiliseks mängukaaslaseks tundub siin plaadil olevat progerokk ja avasingel “She Wants to Move” teeb sedasama, mida progemehed ikka on teinud - lööb lineaarse poploo struktuuri keskelt kitarrisoolodega pilbasteks. Kitarri on plaadil üldse sellises koguses, et tegemist on tegelikult rockplaadiga. ja mis põhiline, see ei tundu hetkekski pingutatud. Kogu seda kitarride rifforamat hoiab koos Neptunesi biidivabrik, kuid erinevalt Neptunesist on siinsetel lugudel elu sees. N.E.R.D’i naljad on halvad ja nende osad muusikalised otsused täiesti küsitavad (“Backseat Love”), seetõttu pole see kaugeltki veatu plaat. Ometi näitab siinne energia, et kui poiste Neptunesi-mina on viimasel ajal koos Britney’ga intelligentselt suhelnud, siis N.E.R.D’i-mina tahaks teda endiselt patsist tirida.
