Kui elektroonilise muusika üheks loomulikuks assotsiatsiooniks on alati olnud kaasaegsus, siis Galaktlan astub sellest seosest sirge seljaga eemale nagu duellant, täpselt vastupidises suunas – “Constance”i võib parema termini puudumisel kirjeldada kui barokk-elektroonikat. Kui tavaliselt huvitub elektrooniline muusika realismist, siis Galaktlani võlub pigem maagia. “Constance” on ood aegadele, mil inimesed viitsisid veel luulet lugeda ja üksteisele armastust avaldada. Suur osa muusikast on ülevoolavalt lüüriline ning nime “Constance” saamislugu on sama pikantne kui valedesse kätesse sattunud kiri – inspiratsiooniks olla olnud Constance Bonaciueux “Kolmest musketärist”, keda härra Taavi Laatsit kirjeldab kui “ohvrit armastusele ja kuninganna troonile”. Magnifique.

Edasi jätkab Galaktlan tõsise härramehena oma retke ilma irooniata ning sämplib seda nekagda-navsigda laulu “Tuhkatriinu” multikast oma loos “Zolushka”. Unelevad hõllandused kirjanduslikel teemadel on täielik trendiinimese õudusunenägu, aga just see teebki “Constance’ist” väga armsa albumi – siin ei ole valehäbi, asjatut enesetõestamist, ega võidujanu.

Muusikaliselt luusib meie don Kihhote tihti juba käidud radu pidi, proovides (sarnaselt teistele Kohvi artistidele) leida orgaanilise elektroonika saladust. Mõnikord on eeskujud ilmselgelt liiga ilmsed (“Kindralmidi” ja Sven Grünberg näiteks), mõnikord on sanchopanzade ehk kaasartistide käekiri tugevam kui meie kangelase oma (Pastacas ja lummav “Laanetaguse”), ja ei saa just otseselt öelda, et siin albumil oleks põrutavaid üllatusi, aga kokkuvõttes on “Constance” üks meeldiv doos kodukootud luuleelektroonikat. Sellist sooja, vihmalõhnalist ja natuke nukrat.  7

Galaktlan

“Constance”

(Kohvi)