Nädala album: Lo-fi-sekti jumal hämardab ajataju

John Maus “We Must Become Pitiless Censors Of Ourselves”
(Upset the Rhythm)

John Mausi Von Krahli kontsert on kindlasti üks liigutavamaid, mida ma Eestimaa pinnal näinud olen. Sellele eelnenud Tallinna laiv aasta varem, kuhu ma kahjuks ei jõudnud, olla olnud aga lausa sakraalne kogemus, teavad seal viibinud rääkida. Usun.

Maus on kindlasti ka kõige meeldejäävam “Muusikanõukogu” külaline – ta andis kõikidele lugudele miinimumpunktid. Samas, mis hinnangut sa ootaksidki päevatööna filosoofia loenguid pidavalt mehelt. Popmuusika ongi ju rämps!

Ei-ei, nii ütlen mina, mitte Maus. Maus on ise ka popmuusik. Akadeemiline. Selline, kes aastaid tudeerinud Alain Badiou’d (vt plaadi pealkirja, filosoofiatudeng), kelle pealtnäha lihtsad tekstid on mitmetähenduslikud, kohati grotesksed. Ta on hunt mustast huumorist popinahas. Muidugi pole ta ainuke, kes popmuusika keelt just niimoodi kasutab. Harv nähtus siiski.

Võrreldes kahe eelmise albumiga, mis minu plaadiriiulis on aukohal, kõlab “Pitiless Censors” kuidagi vähem uduselt. Kuigi Mausi pisut ian-curtislik vokaal kajab endiselt kaua. Lood on siiski varasemaga võrreldes paremini kirjutatud, refräänid on kaasahaaravamad.

Albumi tipphetked on “Cop Killer” – nukker gootilik power-valss, mis toodab minu ajus seda ainet, mis paneb muusikat ruumilisena tundma ja hämardab ajataju. Aga eriti “We Can Breakthrough”, kus Maus ühendab 80ndate sündipopi kõrgrenessansi kaanoniga. See, seltsimehed muusikasõbrad, on mentaal-emotsionaalne orgasm.

Ma annan endale aru, et keskmisele Claptoni või Britney Spearsi austajale kõlab Mausi popmuusika kui Peeter Oja Primi-Futu. Või nagu Karl-Martin Sinijärv kunagi – vist house’i kohta – ütles: üks Boney M kõik. Aga Ariel Pinkiga (kelle bändis on Maus ka mänginud) üles kasvanud lo-fi-generatsiooni jaoks on John Maus nüüdseks jumal. Või siis majakas tormisel merel, nagu ümbriselt näeme. Üks ja sama. 9