Koiksoni hääle kõlades tundub kõik imelihtne, aga siinsed ühisest inspiratsioonist läbi põimunud laulud poleks vahest kellelegi teisele kerged laulda. Samamoodi võib leida nii taktimõõtudes, polürütmikas ja klassikalisele muusikale omastes mängutehnikates keerukust, mida ka nõudlikum muusikagurmaan saaks nautida. Peenelt täpne, habras ja rikkalikult läbi komponeeritud arranžeering toetab Koiksoni hääle omapära, mille puhtuse ja heleduse tõttu on vahel kiusatus häält pilliks ümber nimetada. Mõnes harvas momendis, mil see fikseerituna mõjuv tonaalsus murdub, tuleb esile Koiksoni madalate ja väga kõrgete registrite võlu. Lihtsad, hääliku- ja sõnariimide rohked tekstid jutustavad selle väikese orkestri esituses maailma ja enda tajumisest ning tuletavad meelde, kui palju on eesti keeles A-tähti.

Kuigi kohati tundub, et siinset puhtust tajuks õigesti vaid ehtskandinaavialik talvemajake, mille puit kõik valgeks on võõbatud, ei saa eitada, et ilus on. Ja väga. Tuleb aga tunnistada, et kui küsimus on detailide, nüansside ja peenuse viimistlemises, võib terviktulem olla hoolimata headest kavatsustest ühenäoline. Selle käes vaevleb ka käesolev plaat. Nii need lood kasvavad ja kulgevadki oma heleduses.Ühtegi grandioossemat momenti siit ei tule, aga on ju kulgemiseski oma võlu. Üks oluline tugevus on sellel plaadil aga küll, mida ei ole tükk aega olnud võimalik väita – sellel on kahtlemata lai kuulajaskond. Niisiis. Selle aasta jõulukinkide hulgas saab seda plaati näha/kuulda veel ja veel. 7/10