Jan Helsingi album "Kajalood" on saanud endale väga täpse pealkirja, sest tegu nagu ei olekski uue muusikaga, vaid vanade, kingapõrnitsemise aegade kajaga. Õigupoolest ei tahakski öelda selle kohta muusika, vaid stilistika, sest koosneb see üleni <em>indie</em> klišeedest - udused kitarrid, tagasihoidlik ja ambitsioonitu vokaal jms. Asi ei olegi tegelikult mingisuguse stiili järgimises, vaid kogu selle muusika olemuses, mis ei suuda ega julge neid klišeid kuidagi muuta. Nad ei soovi öelda ega mõelda midagi ise, vaid kõnelevad helilistes märkides, mis olemata iseenesest sügavamõttelised, on kunagi kaasnenud millegagi, mis tol hetkel tõesti oli uudne. Kui My Bloody Valentine ehitas müra ja uduseinu, siis oli see saavutus. Kui seda teha praegu, näpuga järge ajades, siis on see tühi koopia.
