Nädala album: Peamiselt filler’id, aga mõned killer’id

Daughn Gibson
“Me Moan”
(Sub Pop)

Teatavasti oli Daughn Gibsoni plaat "All Hell" üks eelmise aasta üllatajaid tänu elektroonika ja kantri maitsekale ühendamisele ohtliku ja tontliku olemisega väikelinna-stoorides. Omanäoline debüütalbum sillutas Pennsylvania osariigist pärit Gibsoni tee lavalaudadele ja Seattle'i plaadifirma Sub Pop tiiva alla. Muusikasõbrad sättisid end järge ootama. Plaat valmis, nõel peale! 

"The Sound of Law" rikkalik helimaastik annab kohe plaadi alguses aimu, et erinevalt "All Hellist" on Gibsoni käsutuses olnud korralik produktsiooniarsenal. Tegelikult ka bänd. Avapala hoogne ja muteerunud kantri on ideaalne edasiarendus ühemehe-Ableton-materjalist. Sarnase kraamiga võinuks saada ideaalse teise albumi. Aga võta näpust ... Järgmise pooltunni jooksul kõlavad enamasti keskmises tempos lood kriminaalidest, armastajatest ja joogisõpradest. Kuuleme slide-kitarri, honky-tonk-klaverit, torupilli ning muidugi Gibsoni muusikamaastikule aidanud "elektroonilisi elemente". Komplekt ei kipu aga toimima, kuna jääb mulje, et Gibson on seekord kirjutanud posu traditsioonilisema kantri lugusid ning "elektroonika" on lisatud pelgalt garneeringuks. "All Hell", seevastu, mõjus loomuliku innovatsioonina. Kui juba tundub, et meie gooti kauboil on pärast avapala kogu laskemoon otsa saanud, sähvatavad õnneks plaadi teisel poolel psühhedeelne "The Right Signs", lõunaosariigi higise baari stomper "Kissin' On The Blacktop" ja veinisõbra laisk mõtisklus "All My Days Off". 

Kuigi plaadil kõlavate stooride läbivaks jooneks on endiselt sellised "daughnismid" nagu hukatuslik, sünge, veider ja napsine ning Gibsoni sügav bariton on üldjuhul veenev, tuleb kokkuvõtteks tõdeda, et tal õnnestus veoautojuhi ameti kõrvalt kirjutada põnevamat materjali kui viimase aasta jooksul gastroleeriva muusikuna. 6/10