Nädala album: Poeetiline, müstiline, otsekohene
Helena Tulve “Arboles lloran por lluvia”
(ECM)
Helilooja kolmas autoriplaat kinnitab, et Tulve on üks stabiilseima käekirjaga noorema generatsiooni Eesti heliloojaid, kelle kõlavärvid küll küpsevad, aga on eksimatult tema omad. Küll on püütud Tulvet kõrvutada nii tema õpetajate Tüüri ja Charpentieriga kui ka koduse suurmeistri Pärdiga. Võrdlused Pärdiga on ehk neist kõige kohasemad ja tulenevad tähelepanelikkusest, millega Tulve oma helisid kohtleb. Nii on mõlema puhul meloodiate sihid aeglased, aga järjekindlad, ja ükski helidest ei ole suvaline, kuigi nad mõjuvad vahel ka juhuslikena. Kerri Kotta on kunagi nimetanud Tulvet sensuaalseks filosofeerijaks muusikas ja see ongi ehk see, mis võrdluse Pärdiga lõpetab. Tulve muusikas on spirituaalsuse kõrval väga tugev füüsilisus, mis annab helide vahelise ruumi tekitamise kaudu kuulajale tõelise kohaloleku tunde. Poeesia Tulve muusikas jutustab kuulajale nii nimetutest kui nimega asjadest. Nii ei mõju kordagi kummastavalt teoorias vastandlikud, aga praktikas imeliselt kokku kõlavad kombinatsioonid gregooriuse koraali ja lähis-ida tonaalsuse vahel. Tulve toob tõepoolest vaatajani puud, mis nutavad vihma järele, ning mõistmise ajaloolise juudi laulja meeleolust. Plaadi on lindistanud Eesti ja välismaa muusikute paremik, alates Vox Clamantisest, ERSOst, NYYD Quartetist kuni kuulsa soprani Ariana Savallini. Kammerkoosseisude nutika kasutuse poolest on Tulve juba tuntud, aga sümfooniaorkestrit on helilooja kasutanud oma loomingus pigem vähe. Siin plaadil torkabki viie teose hulgast silma see ainus sümfooniline teos (“Extinction des choses vues”), mis pärast poeetilisi rännakuid lõpetab plaadi tõelise stiihilise müramasinana, väljendades “ähvardust”. See ning Tulve võime kutsuda esile üllatust, päästab plaadi ohust laskuda liigkauniduse väsitavale sulgpehmele padjale. Tulve teostes ei ole nähtavaid struktuuriosiseid, vaid pigem asub heli kuidagi intuitiivselt kordumatule ja nüansirohkele teekonnale. Iga pisut üle kümneminutilise teekonna lõpus on Tulve loodud moment tervikuks seotud kummalises rahulikkuses, kus müstilisus ja otsekohesus peegeldavad vahetut maailmakogemust. 9/10